Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Hommikusöök hotelli restos hakkab veidi üksluiseks muutuma. Lohutan ennast sellega, et ma selle hotelli eest tegelikult ei maksa ju ning kõhu saab siiski pungil täis. See viimane on sisuliselt olulisim ju, pakkugu kasvõi ainult putru! Kesklinnale on nüüd tiir igast kandist peale tehtud ja tänavad hakkavad pähe jääma. Kummaline on see, et kui mina olen tavaliselt ruumitajuga jännis ja Javi on meil orientatsiooni ja kaardilugemise ekspert, siis siin linnas on Javi kogu aeg segaduses ja mina orienteerumise spets. Mulle on need trip-traps-trulli ruudustikuna joonistatud tänavad käkitegu lugeda, mis siis, et vahele ka mõni diagonaal ja kolm korda keerdus jõgi pikitud. Linna kohta võib öelda, et ilmselt on tuline õigus neil, kes nimetavad seda rohkem inglaslikuks linnaks, kui enamik linnu Inglismaal. Kesklinn on tohutult tihe ja kompaktne ning siis hakkab linn igas suunas laiali valguma, vahelpeal suured rohe-roheliste parkide lahmakad. Puud on meeletult kõrged ja jämedad ning väga teistmood

Hommik algas veidi pahasti, sest Javi avastas, et on koju maha unustanud oma 3 päeva töö viljana koostatud kaardid, kuhu kõik meie marsruudile jäävad vaatamisväärsused põhjalikult peale kantud. Operatiivsed kõned Makole ja Germanile ning loodame, et saame koopiad kas faksi teel või skännitult siia kohale orgunnida. Pöidlad pihku! Tänu turismiinfokeskuse suurepärasele Lisale (aplaus talle! Arvan, et sedavõrd professionaalset ja entusiastlikku teenindust polegi ma iial kogenud!) leidsime veel ühe campervanide rendifirma, mis tegi poole odavama pakkumise, kui kõik eelnevad firmad. Miks ometi?!? Oletasime, et kuskil on kala, aga tormasime ometigi tuhatnelja kohale. Selgus, et renditakse autot, mis on sisuliselt meie universaal, ainult et miskitmoodi saab tagumise istme niimoodi osavalt alla lasta ja madratsitega katta, et ööseks tekib kena mugav voodi. Ausalt öelda ei vaimustanud mõte sellest, et veedame 30 ööd selles kilukarbis, sest teised campervanid on ikka oluliselt ruumikamad, vähema

Selle päeva otsustasime pühendada campervani otsingutele. Sellest pidi saama meie truu tööhobune ja ustav kaaslane 30-ks järgnevaks päevaks ja ööks. Selgituseks niipalju, et campervani idee on selles, et lisaks transpordivahendina teenib see öösel ka magamisasemena (saab magada täispikkuses madratsitel, mitte kägaras esiistmel, nagu me Norras tegime) ning sellega käib kaasas väike gaasipliit ja veesüsteem, nii et hädapärase kokkamisega saab autos hakkama. Soovikorral on olemas ka väike külmik, kokkupandavad toolid, laud jms. Aeg-ajalt peab külastama kämpinguid, et pesta. Javi oli internetist mõned rendifirmad eelnevalt välja otsinud ja hinnapäringud teinud, aga nagu ta ütles, tahaks oma silmaga ikka näha, enne kui selle eluolulise sõiduki peale ropu raha välja käid. Juba Soomes oli selge, et detsembris-jaanuaris tuleb meil kogu Uus-Meremaal rinda pista turismi kõrghooajaga, mis tähendab, et kõik võimalikud turismisihtkohad ja –vahendid on pilgeni täis broneeritud ja kallimad, kui ühelg

Hommikul kl 6:00 äratus ja läks pakkimiseks. Kuigi oli kindlalt kavas pakkimisega hiljemalt päev enne ärasõitu ühele poole saada, nägi elutuba ärasõidupäeva hommikul välja kui mustlaslaager. Nagu ikka! Miski ime läbi saime kl 11.30-ks kuidagi omadega valmis ja istusime taksosse, et bussijaama sõita. Olime üritanud oma tegemisi jaotada nii, et juba kolmapäeval transportisime suured lilled ühe ja teise sõbra poole ning neljapäeval tühjendasime ja sulatasime külmkapi üles, pesime pesu, koristasime jms, kuid ajast jäi ikka puudu. Reede õhtu peale jäi käik ARK-i laadsesse asutusse, et auto liiklusest eemaldada (selleks, et teemaksust pääseda) ning lõpuks auto Linda ja Henkka juurde Pälkänele viia. Nagu arvata oli, kogunes reedele veel omajagu muid planeeritud ja ootamatuid (pank, majahaldaja külastus) askeldusi. Käisin Mari Korpela Varanasi-kogukonna teemalist dissertatsiooni kaemas. See oli minu esimene kord väitekirja kaitsmisel osaleda ja omaette erutav kogemus. Samal ajal oli Javi TUTis

Me siis läksime! Kirjutamiseni-kuulmiseni!

Ma olen umbes iga 10-minutise vahega külastanud veebisaiti http://www.koneensaatio.fi/ Ohhh..... kas nad kuramused ei võiks juba hommikul teatada oma otsusest mulle stippi anda või mitte? Kuidagi tobe oleks emaili saata ja otse pärida ka, kui nii konkreetselt on öeldud, et 1. detsembril tehakse otsused. Päev ei ole veel õhtus, aga siiski, ei saa midagi parata sinna, et varasemad kogemused mõjutavad ma rahutust. Kurat, et tea ju seda ka, mis plaan neil on. Kas nad näiteks saadavad mulle emaili, juhul kui raha annavad? Või jätavad mu lihtsalt lõpmatult ootama? Need õnnetud doktorikoolide otsused tehti küll kuidagi nii, et vähemasti väljajääjad oleks võinud elu lõpuni teadmatuses oodata, kui ise poleks surkima hakanud. Kõik ju teavad, et mul ei ole kannatust! Pealegi aitaks see otsus mul kiiresti ära otsustada, kas ma registreerin FIE-ks või mitte. Mis mulle on jäänud, et seda teha? Kaks päeva. ------------------------------ Kell 15:46... oi, midagi on veebilehele juurde siginenud... mõis

Meil on reisini jäänud ei rohkem ega vähem kui üheksa tervet päeva. Kui küsite, kas kohvrid juba pakitud, siis saadan teid pikemata kuradile. Viisa on mul nüüd küll taskus, aga Javi näiteks sai oma taotluse alles täna posti pandud (tal on teistsugune viisa, mida interneti teel taotleda ei saa). Nüüd peab see dokumendipatakas (mulle tundus, et oli kilo võrra dokumente, mida nõuti) Adelaide’i kohale jõudma ja siis vaadatakse, kas talle see viisa lõpuks anda või mitte. Vastus tuleb e-mailile. Siis, ma usun, oleme me juba Uus-Meremaal. Eks me siis teisel pool maakera kiika vahel huvi pärast postkasti ;) Javi küll ütles, et nüüd on tal närvipinge langenud ja tuju hakkab tõusma, sest tema võimuses ei ole enam midagi teha. Samas, väita inimestele, et me Austraaliasse kindlasti läheme, tundub ikkagi naljakas ilma viisata. Näiteks laupäeval avasime enda pool pikkujoulu-hooaja ning teatasime kõigile siinsetele sõpradele, et meil Austraaliasse sõit usutavasti ees. Te ei kujuta ette seda hämmeldus

Seekordne Eesti-reis viis Tallinnast Tartusse, Narva, Rakverre ja Varangule. Nagu ikka, vaid mõnede inimeste valikulised ja üldiselt rutakad väisamised, rohkem lihtsalt ei jõudnud. Aga - olen paljudele rõõmsalt juba teada andnud, et kui minu plaanid veel aasta pärast paika peavad, siis olen järgmise aasta lõpuks jälle Eestis ja kohe pikemalt. Mõttes on sukelduda Eestisse pea ees kohe mitmeks kuuks kui antropoloogilisse välitööpaika. Umbes nii nagu kuulsad antropoloogid traditsiooniliselt pärismaalasi on uurimas käinud – elavad oma uurimisobjektide keskel, pikapeale õpivad vernakulaari ära, löövad suguharutantsu, teevad märkmeid, pärast kirjutavad neist kummalistest ahvidest. Tegelikult nii hull ikka asi pole, antropoloogia on vahepeal palju muutunud ja oma arusaamisi välitööst, uuritavast ning uurimistööst kui sellisest muutnud. Minu idee on elada Ida-Virumaal venekeelsete inimeste keskkonnas ja teha nendega etnograafiat. Ei tea muidugi, kuidas see Eestimaa uus avastamine välja kukub,

"This is to advice you that you have been granted a Working Holiday Visa, Subclass 417, on 19 November 2009." - Anname teile teada, et olete Austraalia töö-puhkuse viisa omanik. Elektroonilise viisataotluse sisseandmisest selle teate saamiseni läks paar tundi aega. Kusjuures, neil oli sel ajal öö seal. Järelikult tegi minu sisestatud info põhjal otsuse arvuti!!! Ma olen ikka veel suures segaduses... Ma põhimõtteliselt kardan homme uut e-kirja saada, milles öeldakse, et vabandage, see oli tehniline viga ja me võtame teilt selle viisa nüüd tagasi :D

Emotsioonide laviin tahab enda alla matta. Kuidagi on nii sattunud, et kõik tähtsad otsustused, head ja halvad, on sellele nädalale sattunud ning mul tuleb kogu energiat (mida pole palju alles!) rakendada, et end veeremas hoida. Mõtlen: jumal küll, oleks juba neljapäev ja ma istuksin bussis, laevas, trammis ja oleksin teel. Selle tee sihtpunktis, Eestimaal, ei oota mind midagi emotsionaalselt kerget, aga… praegu ma tahan lihtsalt teel olla ja asjadel omasoodu kulgeda lasta. Tahan veidikesekski omada seda teadmist, et praegusel hetkel asjad juhtuvad nagu nad juhtuvad ning mina ei saa midagi mõjutada. Mitmeski mõttes on tänane päev äärmiselt vabastav olnud. Viimaks ometi sain ma välja öelda, mida näeb ette järgmine aasta minu elus. Jah, me läheme Uus-Meremaale ja seejärel tõenäoliselt Austraaliasse ning jääme sinna lausa mõneks ajaks – järgmise aasta oktoobrini. Ütlen tõenäoliselt Austraaliasse, sest viisataotlusi pole meil bürokraatlikel põhjustel siiani õnnestunud sisse anda ning võib

Käisime Ali ja Taniaga lõunal. Mingi suht uus Vietnami restoran on meie töökoha lähedal, nii et tagantjärele targana peaks ütlema, et no muidugi - läksime eksperimenteerima. Esialgu aga selliseid mõtteid pähe ei tulnud, tundus lihtsalt normaalne mõte teistsuguses keskkonnas lõunat süüa. Esimene küsimusmärk tekkis kõigi silmisse, kui buffeelaua juures tungis ninna mingi kahtlane aroom. Intelligentsed ja tagasihoidlikud inimesed, nagu me olla tahame, pigistasime silmad, õigemini ninasõõrmed kinni ja liigitasime nähtuse meelepetteks. Tõstsime portsjonid taldrikule. Midagi polnud aga teha, kahtlane hais hõljus ninas kogu lõunasöögi jooksul. Üritasime teha nägu, et kõik on korras ja vestlesime muudel teemadel. Kuna ma suppi unustasin endale serveerida, siis lõpuks ma küsisin Alilt, et kuidas supp maitseb, läheks ja tooks endale ka. Näoilme oli piisavalt kõnekas, et see mõte sinnapaika jätta. Siis ma ütlesin juba julgemalt, et ma kahtlustan, et vähemalt ühe roa tooraine on roiskunud ja selle

Väike irooniaviispäevak Madriidis - see on vast õigeim väljend meie seekordse puhkuse kirjeldamiseks. Reis algas kenasti. Lennud olid hilinemisteta ning neljapäeva õhtuks olime läbi Helsingi ja Amsterdami Madriidis. Edasi õhtusöök Javi venna pool, Barajase lennujaama vahetus läheduses. Taaskohtumisrõõm, imetore Natalia, uinuv prints Pablo, maitsev toit ja vein. Järgmisel päeval sõime rikkaliku riisi ja mereandide lõunasöögi galiitsia restoranis laiemas perekonnaringis. Nädal tõotas kulgeda perekondlike kohtumiste, võrratu söögi ja joogi ning päikese seltsis just nii, nagu olime vilus sügiseses Tamperes unistanud. Öösel vastu laupäeva aga algas ootamatu trall. Javi jooksis iga natukese aja tagant peldikusse ja oksendas mis kole. Iga kord, kui mu silmalaud raskeks muutusid ja uni saabumas oli, hüppas Javi vandudes püsti ja kihutas tuhatnelja kempsu. Tol ööl ei maganud ei Javi ise, mina ega Marta, Javi ema. Ootasime hommikut ja palusime omi jumalaid, et see kõik kiiresti lõppeks. Javi süü

Vahel mõtlen, et olen üks üksindust armastav veidrik, aga minus on tugevalt teine pool ka - ma armastan kohtumisi inimestega, igasugu huvitavaid mõtteid kuulda, ühist keelt leida ja eriarvamusi kohata, hea söök ja vein sinna juurde. Paraku tõden ikka ja jälle, et seda kõike tuleb ette harva. Ei oskagi öelda, kas seda saab osaliselt Soome ühiskonna kinnisuse kaela ajada või on asi miskitmoodi minus eneses kinni. Nüüd, ülikoolis, eriti peale meie antropoloogiapiknikku, hakkasin hellitama lootust, et äkki on meil viimakse olemas see imeline sünergia, mis inimesed tihemini ühe laua ümber kokku toob. Tühjagi! Nii ma siis otsustasin vaikuse murda ja tegin ise algust kutsudes meie rahvusvahelised antropoloogid Anna, Tanja ja Ali enda juurde õhtusöögile. Mulle tundub, et minu kutse võeti üllatuse, aga suure innuga vastu. Eks me eilse õhtusöögi ajal muidugi arutasime kõige muu seas ka meie akadeemilise keskkonna ja inimestevaheliste kontaktide üle. Täitsa põnev oli kuulata teiste arvamusi. Anna

Kuna mu elus eriti midagi põnevat juhtunud pole, vähemalt sellist, millest praegu avalikult kirjutada tahaks, siis räägime jälle harjutustest. Esmalt vaimsed harjutused stipendiumiavaldustega. Käsil on viienda avalduse ja dokumendipaki ettevalmistamine. Nõme selline. Miks raha ilma kogu selle kremplita ei anta? Ja miks keegi ei ole valmis mõelnud stipendiumiavalduste üldreegleid, mis võimaldaksid, et igale poole võiks saata samad dokumendid, ilma korrigeerimata ja ümber kirjutamata? Ma tean, ma olen laisk, aga oleks ju inimlik? :) Plaanis oli see avaldus enne Madriidi sõitu teele panna, aga igasuguste muude asjaajamistega kokkusattuvalt pole aega olnud ja vaevalt, et ma homme ka jõuan. Jääb siis viimasele minutile. Nagu ikka. Mu kuuajaline joogakool sai läbi ja nüüd on aeg ülikooli sportimisvõimalusi ära kasutada, sest see on kõige odavam ja lähem kah. Tõttöelda olid mul ülikooli spordihoone suhtes varasema kogemuse põhjal kujunenud teatud eelarvamused. Need mõned korrad, mis ma seal k

Mees köögis kokkamas ja mina limpsin arvutis surfates vahuveini ning ootan, kunas õhtusöögile kutsutakse. See on elu! Üldse üks ütlemata tähendus- ja kordaminekuterikas päev, kohe hakkame tähistama :) Kõll!

Mulle on antud täiesti erakordne võimalus lugeda (mida ma võibolla üle kõige elus armastan!), mõtiskleda loetu üle, aina uuesti ja uuesti vaimustuda-innustuda ja saada selle eest palka! Mõnede sündmuste ajel olen täna eilsest enam kindel, et doktorandina ei peaks ma seda iseenesestmõistetavana võtma ning peaksin olema jätkuvalt tänulik selle võimaluse eest. Aga tänulikkusetunne ei peaks olema seotud süütundega ning mul on hea meel, et ma sellest viimaks aru hakkan saama. Kohe seletan, miks ja kuidas. Septembris sain tuttavaks Douglasega, ühe teise doktorandiga, kes on pärit Bahamalt ja külastab mind vahetevahel töö juures, kui tal Toijalast (kus ta oma soomlannast naise ja lastega elab) Tamperre asja on. Räägime maast ja ilmast, peamiselt Soome "multikultuursest" ühiskonnast ja kultuuridevahelistest erinevustest. Oleme rääkinud ka doktorandielu praktilisest küljest Soomes. Kirjutame mõlemad stipendiumitaotlusi, et järgmistel aastatel oma õpinguid finantseerida. Douglas oli al

Hetke hingeseisust lähtuvalt olen praegu arvamusel, et doktorandi tavalise tööpäeva sotsiaalne elu on pärsitud. Seega võib tagantjärele öelda, et esialgsed vastavad eelarvamused on osutunud pigem õigeks ning esimesed joovastavalt positiivsed kogemused said ülehinnatud. Argipäev on see, et enamus ajast ülikoolis istun "rõõmsalt" oma kabinetis ja nokitsen oma asjade kallal. Kolleegide uudishimu minu kui uustulnuka vastu on vaibunud, igaüks ajab oma või oma kliki asja ning minul pole ümbritsevatega enam eriti millestki rääkida. St minu füüsilisest kohalolekust vaadatakse mööda ja ma ei tunne end vestlusesse kaasatuna. Kui ma just ise vestluse algataja ja elavdaja pole, mis teadagi, nõuab ekstra pingutust, eriti seepärast, et ma peaks midagi huvitavat/vaimukat väljendama SOOME keeles. Ahhh! SDL-s võis ka mingitel suvalistel ja isiklikel teemadel lobiseda, põhimõtteliselt iga barbaarsemgi teema, mida ma paremini valdasin, paistis olevat sobilik. Nüüd aga... peaks oskama vestelda m

Ma olen alates juuli algusest nii hoolsasti tööl käinud, et on põhjust väikeseks preemiareisiks :) Javi kohta päris sedasama öelda ei saa, aga anname ka talle selle preemia ette ära. Niisiis 15.-21. oktoobril oleme Madriidis. Ametlik ettekääne on Javi vennapoja Pablo ristsed, aga ma kujutan ette, et vaene tasane Pablo unustatakse lõpmatult kulgevate söömingute ajal ära ja pidustuste staariks tõuseb sujuvalt hoopis Natalia. Poiss pidavat kuulu järgi olema vana rahu ise ehk oma emotsionaalse ja karismaatilise õe Natalia täielik vastand. Ühesõnaga nädalakavas on head sööki, veini, mis voolab ojadena, katoliku ristsed, mis tõotavad minu jaoks üpris koomiliseks kujuneda, ja hispaania perekond kogu oma hiilguses. Tordi kreemiks soe ja päike. Seda kõike umbes kahe nädala pärast.

On olnud ka lõbusamaid hetki. Reedel näiteks käisime Karkkus Tampere antropoloogide vaimse ema prof Ulla Vuorela maamajas antropoloogiapiknikul. Viimaks nägin, kellest meie väike vennaskond (soolist kooslust arvestades küll õeskond tegelikult) koosneb. Selgus, et ühtekokku on meid 13 hetkel - 4 antropoloogia õppejõudu, kaks muud lähedalseisvat teadurit-õppejõudu, 2 assistenti, 2 finišist kolme sammu kaugusel olevat doktoranti, veel 3 üsna lõpusirgel olevat doktoranti ning mina - see ainus nö eile startinu. Seltskond, muide, on super. Ja kui neid vestluspäevi seal Ulla maamaja imelises atmosfääris rohkem oleks, võiks kogu aeg õnneuimas olla, et ma selle eriala valinud olen ja nii põnevate inimeste seltskonnas niivõrd paeluvatel teemadel vestelda saan. Lisaks veel hõrgutisi täis piknikukorvid ja vein. Hea asjad aga lõppevad. Ehk siiski ka korduvad.

Nii sellega seonduvalt, mis ma varem kirjutasin, kui ka mõnel muul põhjusel nimetan selle sügise paberimäärimissügiseks. Meid on tabanud ankeetide laviin ja ma ei tea veel, kuidas sellest võitjana välja ujuda. Üks on aga kindel - võita tahaks hirmsasti. Ja tahaks hingata...

Kiire, kiire, kiire. Ma kujutasin ette, et ülikoolis tööle asudes valin ise oma töö tempo, et vähemasti alguses loen vaikselt kirjandust ja elan nö sisse. Aga kus sa sellega! Esimine kuu on olnud üks paras rapsimine. Praeguseks on kaks doktorikooli kandidatuuri koos kogu dokumendilaviiniga esitatud ja järgneva kahe päeva jooksul tuleb teele saata veel kaks stipendiumitaotlust. Soovituskirjadega on peavalu nagu ikka. Küsisin küll juhendajalt varakult nõusolekut soovituskirjade kirjutamiseks, aga ikka on tunne, et minu peamine ülesanne on tal sabas joosta ja korduvalt paluda asi ära teha. Olen ka mõne muu doktorandiga sellel teemal vestelnud ja kokkuvõte on sama - juhendajalt soovituskirja saamine on peaaegu alati keeruline. Ma mõistan inimlikke põhjuseid selle taga, aga leian samas, et soovituskirjade kirjutamine on siiski osa nende tööst, mitte mingi eriline teene. Või? Teades, kui punktuaalsed siin Soomes avalduste ja kogu nendega kaasaskäiva krempli õigeaegse laekumise osas ollakse,

Turus on viimaks käidud ning viimased kodinad Tamperre toodud. Mitu kotitäit kraami seisab nukralt elutoa põrandal ja ootab ärapaigutamist. Mulle tundub, et meie korteris ei ole enam nurgakestki mõne lisanduva eseme jaoks. Just täpselt kolm aastat läks selleks, et asjade ülekülluse tunne tekitada. Mitte et meil nüüd kõndimiseks ruumi poleks enam, aga avarust on kappides justkui vähevõitu ja kohutavalt häirib, kui asju ei saa enam kätte ilma, et midagi muud esmalt liigutama peaks. Ei siis muud, kui hakata mõtlema, millest loobuda. Täna näiteks kõndis Javi vana lauaarvuti meie juurest minema. Esialgu küll Javi töö juurde, aga ega tal vaesekesel sealgi enam pikka pidu ole. Nüüd on meil ainult kaks läpakat ja töölaua ümber on lausa rõõm toimetada. Täitsa uskumatu, kui palju ruumi üks lauaarvuti võtab! Riidekappi ma suve algul juba revideerisin ning vähemasti 20 riideeset viisin taaskasutuskonteinerisse, aga paistab, et sorteerimistöö läheb uuele ringile. Ja kui algustest juba juttu tuli, s

Ma kardan, et ma olen oma tegudega ära teeninud tseremooniafoobi maine. Vähemasti mis puudutub igasuguseid akadeemilisi aktusi, tähtpäevi jne - kõikvõimalikele seesugustele üritustele pole ma kas sihilikult läinud või olen neist kogemata ilma jäänud. Eelviimatine sündmus oli meil sotsiaal- ja kasvatusteaduste uue õppehoone ehk Virta ehk (elektri)voolu ehk minu töötoa asukoha sisseõnnistamine möödunud esmaspäeval. Mul oli plaanis avamisele minnagi, aga siis mõtlesin jooksvalt Lindaga lõunale minna, kuna me polnud ammu näinud ja ta oli Tamperes käimas. Lõuna venis aga oodatust pikemaks ja mul oli piinlik/tarbetu ära ka joosta. Nii jõudsingi avamistseremooniale kohale parajasti siis, kui rahavas hakkas saalist välja valguma. Vaimusilmas kangastus midagi väga tuttavlikku seoses Tartu ülikooli bakalaureuse lõpuaktusega... Aga seda toredam oli atmosfäär tunnike hiljem Virtas meie korruse köögis, kus köögilaua ümber ja veiniklaasi taga mõnusasti ümberkaudsete inimestega tuttavaks saime. Päras

Täna on nii maagiline kuupäev, et selle all peab tingimata midagi jäävat ja põhjaloovat talletama :) Olgu selleks siis minu vabal valikul see, et käisin just doktoritöö juhendaja jutul stipendiumitaotluste asjus ja kogusin hulga kasulikke näpunäiteid. Olulisem kui näpunäited seejuures on moraalne tugi, mida märkan temalt saavat, ja kasvav usk, et selle konkreetse juhendaja suhtumine oma töösse ehk siis kõige muu hulgas minu töö juhendamisse ja oma võimaluste piires minu töö soodustamisse, on professionaalne. Hea algus.

Tunnen end parajasti herilasena, metsiku, sõjaka herilasena. Kui mul praegu astel käepärast oleks, torgiks sellega kõiki teele juhtuvaid. Noh, eks mu keel on ka peaaegu sama vahe, nii et vahet pole, olen tegudele asunud. Kuna rohkem vaenlasi võtta pole, siis saab Javi täna kõik sutsakad omale. Ise on süüdi, kui aru ei saa, et parem ärgu ärritagu vihast herilast, vaid hoidku eemale. Ma tahan, et ma oskaks uurimisplaani teha, mis oleks fokusseeritud, aga samas universaalne ja sobiks kõikvõimalikeks stipendiumitaotlusteks. Miks on need taotlused vaja esitada nüüd ja kohe, nüüd, kui mul pole üldse aega veel olnud, et keskenduda ja välja mõelda, mida ja mismoodi ma päriselt uurida tahan? Ja igasugu muud asjad sajavad ka just nüüd robinal kaela, nüüd, kus ma kõige parema meelega iga päev joogas käiks ja erinevaid joogaliike katsetaks (mis tuletab meelde, et ka joogas võin ma sõjakaks muutuda, kui sinna veel palju itsitavaid tütarlapsi uudistama tekib – mingu kinno või kuhugi itsitama, lasku

Tahtsin lühidalt teada anda, et kui kellelegi on vaja kiirelt ja efektiivselt auku kummi, siis minu käest saab alati abi. Pean end tõepoolest eksperdiks sel alal. Sel nädalal näiteks õnnestus napi kolme päeva jooksul auklikuks sõita nii auto esikumm kui ka jalgratta tagakumm. Rääkimata sellest, et selle suve jooksul olen juba eelnevalt kaks rattakummi ära lõhkunud. Autokummi puhul tegin asja osavasti ära paar senti mööda äärekivi libisedes. Sõitsin mina abivalmilt kell pool kaks öösel (see on muide oluline, unine olek äkki vabandab lollust kuigivõrd...) Javile bussi vasta ja kodust eriti kaugele ei jõudnudki. Pole vist vaja mainidagi, et see ristmik, mille vasakut äärekivi ma pöördel (õnneks imeväikesel kiirusel!) äestasin, on minu poolt enim läbisõidetud ristmik + neljapäeva öösel sel kelleajal piirdus liiklus nägemisulatuses ei rohkem ega vähem kui kahe sõidukiga - mina ja üks täiesti ohutus kauguses olev rekka. Algul arvasin, et pääsesin traumadeta, aga umbes kilomeetri läbinud, oli

Hommikul mäletasin kuidagi eriti selgelt, et on 1. september. Bussis otsisid silmad koolijütse, valged põlvikud jalas ja astrikimp käes. Ma ei näinud neid ega saanud otsejoones ka aru, mis on valesti. Alles tükk aega hiljem tuli meelde, et siin algas kool juba kaks nädalat tagasi ja astrid ega miskid muudki sügislilled pole siin kunagi esimese koolpäeva põhivarustusse kuulunud. Ah seda kahjutunnet!

Minu maailm pole viimase kahe päeva jooksul avardunud mitte ainult selle võrra, et avastasin akadeemikute kommunikatiivsema poole, vaid mulle on ühtäkki selgeks saanud ka tõsiasi, et joogausk on nendes ringkondades, millega kokkupuutes olen, sügaval sees. Tänases astangajooga klassis märkasin veel ühte endist kursusekaaslast. Siis sattusin köögis rääkima teise endise kursusekaaslasega ja praeguse kaasdoktorandiga, kes ka tunnistas, et hakkas hiljuti joogaga tegelema ning nimetas veel kolmandagi tuttava, kes üsna pikalt joogale pühendunud olevat. Siis veel Triinu huvi jooga vastu ja kui järele mõtlen, siis asjale tegi alguse Heidi SDL-s, kui ütles, et ei saa õllele tulla, sest läheb joogasse. Eks see ole avastusretk sellest sarjast, et näed just seda, mida parasjagu näha tahad, aga ikkagi - hämmastav! Mõned arvavad, et jooga on lihtsalt viimane moevidin, mille vaimustus peagi üle läheb, aga mina sead ei usu. Ma kaldun pigem arvama, et meie maailm on ikka rohkem ja rohkem tasakaalust väl

Ja tegingi joogaga tutvust! Ostsin 40 euro eest kuukaardi ja nüüd võin kuu aja jooksul iga päev kasvõi mitu korda käia, niikaua kui iivelduseni saab. Tänase jooga nimi oli Integral yoga, mis on madalama raskusastmega kombinatsioon erinevatest joogaliikidest. Lugesime mantraid, tegime asanaid, hingasime mitut moodi, natuke mediteerisime, venitasime, lõdvestusime ja kummardasime päikest. Ei midagi eriti keerulist, õige hingamine vast välja arvata. Mulle meeldib, et tund kestab 1,5 tundi, mitte tunnike, nagu enamus muid treeninguid. Veidi naljakas oli, et meid oli seal mingi 15 inimest kõigest (kusjuures väike saal sai täitsa täis) ja mul õnnestus ühte tuttavat kohata. Ma absuluutselt, absoluutselt ei mõelnud sellele, et võiksin seal kedagi tunda. Meie väike maailm. Homme proovin mingi muu jooga ära, nt kundalini. Eks siis pärast mõningast proovimist selgu, kas leian midagi, mis mulle tõeliselt sobib. Ja homme olen juba nii tark, et haaran omale lõdvestumise ajaks teki peale, mida kõik mu

Alustasin sellega, et mõtlesin organisatoorselt läbi, mismoodi ma siin elama hakkan, ja tegin endale hulga reegleid, aga kohe rikun reegleid ka - ehk siis blogimine tööajal, mis pidi keelatud olema. Samas selle erandi ma kirjutasin kohe tänase päeva peale reeglitesse sisse ka, sest on ikka jube tähtis oma lubadustest märk maha jätta - et ma neid ära ei sööks! :) Üldiselt siis on reeglistik selline, et MSNi ja Facebooki sisselogimine jääb tööajal ära. Esimene on lihtne ka muidu, sest MSN-i installida pole nagunii lubatud. Ajalehtede ja emaili peale võib pool tunnikest päevas kulutada küll - antropoloog on ikkagi sotsiaalne inimene ja võib kommunikatsioonikanalitest väljalülitatuna lolliks minna:) Edasi hakkan pidama ülevaatlikku päevikut selle kohta, mida päeva jooksul teinud olen ja kui palju umbkaudu nendeks tegevusteks aega läks. Asja mõte on muutuda efektiivsemaks ajakasutuse suhtes ja ennast vähem petta. Kuna praegu teadaolevalt makstakse mulle selle doktorilõbu eest vaid aasta lõp

Praeguses nukras meeleolus lohutab mind see, et sügis paistab huvitavaid tegemisi täis - seega, küll tegutsemine viib uute seikluste ja kiindumusteni. Kuna mu ametlik doktoritöö juhendaja on sellel aastal õpetustöö puhkusel ehk kirjutab kellesti kunagi ammu-ammu Pakistanis resideerunud Soome antropoloogist memuaare, siis on selgunud, et minu sisuline juhendaja on keegi teine. Õnneks ma toda õppejõudu ka tunnen ja loodan temaga aktiivselt suhelda selle aasta jooksul. Olen ka kuulnud, et nimetet antropoloog on meie professori tõenäoline mantlipärija, aga mis kõige tähtsam - inimene, kes teeb juhendamistööd südamega erinevalt nii mõnestki teisest. Kui hästi läheb, saan omale hea juhendaja. Pean tunnistama, et suhtun oma tulevasse töökeskkonda mõningase eelarvamusega. Selge on see, et enamus ajast tuleb istuda omaette karbis ja ennast töötama motiveerida. Tõsi, kuna mulle esialgu töötamise eest makstakse, siis ehk aitab siin kaasa südametunnistus. Ära jääb aga kogu see sagiv, vaheldumisi t

... see on nüüd läbi. Täna sain veel viimast korda tuli takkus kl 15:05 rongile tormata. Viimasel minutil, pooljoostes, kompse rohkem kui terve mõistusega inimene arvab enda kanda jõudvat (kes küll kogu selle kraami aasta jooksul kokku vedanud on?... kusjuures Javi juba viis mu raskeimad kompsud raamatutega minema ja terve laar asju jäävad järgmist nädalavahetust ja transporti ootama), higi silmist tilkumas. Aga 7 minutit enne rongi väljumist olin perroonil ja oma, loomulikult kaugeima (kas see on mingi piinajalik kokkumäng või?), vaguni poole teel. Rongis, nagu ikka, sai omajagu nalja konduktööride ja penskaritega. Ma fännan täiega VR-i ehk Soome raudteed. Selliseid muhedaid rongimono- ja -dialooge Eestis juba ei sünni. Vanaproua konduktöörile, kes parajasti vanapaarile piletimüügiga tegeleb, midagi sellist: "Küll härra konduktööril on alles keskendunud ja usaldusväärne nägu ees." Hoidsin end vägisi tagasi, et mitte naerma pahvatada, muie oli kindlasti aboluutselt varjamatu.

Töökohti on mul mitmeid olnud, aga oma mäletamist mööda pole ma siiani kuskil lahkumisõllesid joonud. Täna peale tööd aga kutsusin meie kontori rahva Oskari Olohuonesse ja olen nüüd kogemuse võrra rikkam. Esiteks oli täitsa põnev, et kes sinna üldse kohale tulevad, seda enam, et neljapäev ja vahetult peale tööd. Aga reede pärastlõunal sõidan ma juba Tampere poole. Eile sain mõned meilid, kus inimesed kutse eest tänasid ja siis viisakalt seletasid, miks nemad tulla ei saa. Täna sain veel mõned sarnased meilid lisaks. Mõned inimesed tulid ka otse vabandama, et nad ei saa erinevatel põhjustel kohale ilmuda. Seda teadsin, et Rasa ja Viktorija kui minu lähimad kaasvõitlejad Balti rindel tulevad niikuinii (seda ma poleks andestanud ka, kui nad poleks kohale ilmunud!; Jari, muide, peab oma reeturlikkuse kunagi Tamperes kompenseerima), aga ülejäänud kolmandiku töökaaslaste osas polnud aimugi. Lõpuks istusid seal üheskoos kaheks lõbusat naist - meie toa naised ja projektijuhid. Tellisime mitu r

Tour de France ikka täies hoos. Pühapäeval kihutasin Kaarinasse ja põikasin läbi Kupittaast, Laustest, Piispanristist, Harittust, Koivulast. Tuli oma 35-kilomeetrine ring vist. Õhtut kroonis Mäki õunapirukas. Ma ei oskaks 5-tärni restoranist ka maitsvamat magustoitu oodata. Minu vaieldamatu lemmik! Njämma. Eile oli ka kõva plaan peale tööd end rattal tuulutada, aga jõuvarusid polnud. Nii õnnestus terve õhtu teleka ees aega parajaks lüüa ja soomekeelset krimkat lugeda. Täna aga rattaralli jätkus. Käisin viimaks Hirvensalos ära. Nägin jälle viljapõlde, lehmi, looduskaitse all olevaid niitusid ja ka rikkurite villasid, mille elamispind ulatub raudselt 500 m2 kanti. Ühtekokku sai 2 tunni jooksul 30 km läbitud. Jaa... preemiaks Mäki õunapirukas. Ai-ai-ai! Üritan mitte seda premeerimissüsteemi juurutada, aga... no minu viimased päevad Turus ikkagi. Kaks õhtut Turus on veel jäänud, programm on sisukas: veel rattaga linna avastada (nt Uittamo ja Ilpoinen on kindlalt päevakorras), 200 lk detekt

Hommikul silmi avades naeratas päike ning enesetunne oli vaatamata pikaleveninud õhtule suurepärane. Ei siis muud, kui ratta selga ja uutele Turku avastusretkedele. Töökaaslane Mikko, kes on suur rattasõber, innustas kõvasti Aurajõe-äärseid vabaaja harrastustele mõeldud radu uurima. Täielik aarete laegas, ütlen. Jõeäärsed heas korras kruusased rajad algavad kohe kesklinnast, mõlemal pool Aurajõge. 10-15 minuti möödudes aga pole sa enam mitte suuruselt teises-kolmandas Soome linnas, vaid looklevatel külavaheteedel ja kihutad mööda idüllilistest maastikest - küpsevad viljapõllud, männisalud, vanad talumajad, taamal aeglaselt voolav Aurajõgi. Aeg oli selline, kus need rajad oleksid igas muus suuremas linnas pungil spordiharrastajaid ja vabaajaveetjaid täis, aga mina nägin vaid üksikuid-üksikuid ning tõttöelda ei pannudki neid õieti tähele. Tundsin end justkui kogu selle kuningriigi printsess. Minu kuningriik! Kui ma Turus elaksin, siis kindlasti kuskil seal - Aurajõe lähistel, Halinen-lin

Eile pidasime Ruissalo prestiižsel golfiväljakul firma suvepäeva. Programmis oli väike sissejuhatav golfikursus ja seejärel õhtusöök samas restoranis. Golfikepi käes hoidmine sai ära proovitud ja enamus pallidele sain kuidagimoodi pihta ka, aga olen täitsa kindel, et see pole üldse minu ala. Peab ikka hobuse kannatus olema, et mõõta ja mõõta, toksida ja toksida, kõndida ja seisatada, kõndida ja seisatada. Nüüd ma juba usun rohkem, et sealt saab kõndimise osalt päris paraja füüsilise koormuse, aga ei-ei-ei, igaüks jäägu ikka oma liistude juurde. Restot reklaamiti kui eeskujulikku söögikohta, ühe parima köögiga paika kogu Soomes (ma loodan, et sain valesti aru, ja mõõdupuuks oli ikkagi Turku). Seenesupp oli hea. Lihtne ja hea. Teenidajaid oli üks meie umbes 16-liikmelise laua kohta, ja toit, mis oli mõistagi vaid kahes variatsioonis varem ette tellitud, toodi siis lauda super aeglaselt. Kui ma pilgu esmalt nähtud pearoa taldrikule heitsin, siis kerkisid kulmud taevani. Taldrikul oli pisi

Pistsin lõpuks üles valiku pilte meie 2-nädalasest reisist Põhja-Norrasse. Nüüd tundub see kõik küll juba mägede taga ja 10-kraadine päeva keskmine temperatuur praeguse leitsaku taustal üsna uskumatu :)

Tõestatud. Järeldus: sitast tujust meelega eemale hoida.

Telefoni potsatas selline SMS vanalt töökaaslaselt, leedukalt: "Janika, I've one question for you. Could you send me the list of 10 best universities or higher education schools in Estonia, which have good business programs (bachelor level). Could you send it by email by the end of today. Thanks a lot!" Eesti keeles siis midagi sellist, et J., kas saaksid mulle saata Eesti kümne parima ülikooli või kõrgema õppeasutuse nimekirja, kus õpetatakse ärijuhtimist BA-na heal tasemel. Kas saaksid saata täna õhtuks. Mõhhhhhh. Mul kihutas selline mõtete virvarr peast läbi: Kus see leedukas küll elanud on, et kujutab ette, et Eestis on kümnete kaupa ülikoole, kes pealegi peaksid õpetama ärijuhtimist? Ja vaat kus nõudlik, tahab veel saada "ainult" selle top-10. Miks põrgu päralt ta eeldab, et ma üldse peaksin midagi ärijuhtimise õpetamise kohta Eestis teadma? Ta ju teab, et ma olen õppinud absoluutselt midagi muud... Kuidas üldse peaksin ma peale 5,5-aastast Eestist ära olem

Ärkasin vara ja vedasin ennast trenni, kuigi enesetunne soovitas vastupidist. Kannatasin esimesed 7 minutit üle vindi keeratud mikrist treeneri kriiskavat häält ja vaagisin, kas ma kujutan seda endale ainult ette või on minu taluvuslävi teiste omast madalam? Miks muidu mitte keegi kuidagi ei reageeri? Lõpuks andsin märku, et ta hääle maha keeraks. Toimis. Tööl teadsin, et joon liiga palju kohvi, kuid ei saanud joomata ka jätta. Jõin vett, palju, ja see ajas südame pahaks. Käisin vähemalt kolm korda küpsisekapi juures, kuigi ühegi seal leiduva küpsisesordi vastu otsest huvi polnud, ja veelgi enam - olin selle kapi käppimise juba ammu tabuks kuulutanud, aga täna tundus vajalik reegleid eirata. Ei jaksanud kuulata töökaaslaste lõputuid heietusi igasuguste Ameerika Idolsite ja tõsielusarjade teemal. Ammu on selge, et nad vahivad neist viimset kui üht. Appi! Get a life! Netiühendus paiguti katkes, Philipsi tõlkelaused tundusid tavapärasest veelgi totakamad, keset suve valitses õues selline

Mitmed õhtud olen sisustanud Kirjad kodumaale nimelise blogi lugemisega. Soovitan soojalt, et Itaaliat eestlanna pilgu läbi tundma õppida, kuid eelkõige siiski lihtsalt kirjandusliku naudingu saamiseks. Kirjutaja irooniline maailmavaade ja ladus, pikantne tekst sobivad minu maitsele kui rusikas silmaauku. Blogipostitusi on palju ja mahult kogukaidki, nii et lugemist ja naeruturtsatusi jätkub mitmeteks õhtuteks.

Ei mäletagi enam täpselt, kui kaua ma olen tahtnud joogaga tegeleda, ülikooli esimestest aastatest kohe kindlasti. Miskitmoodi on ikka nii juhtunud, et see asi on minust vaatamata palavale soovile ära proovida kuidagi mööda käinud. Kas pole sobivaid joogakursusi leidunud, on nende asukoht ja toimumisajad mulle liiga ebamugavad olnud või pole lihtsalt raha olnud. Nüüd aga voilá - siin see leid on! Om Yoga Tamperes. See on päris joogakool, kus pakutakse esmaproovijatele mitmeid eri liike katsetada kõigest 40 euro eest kuus. Kusjuures selle raha eest võib seal ühe kuu jooksul uudistamas käia niipalju, kui soovi on. Ma leian, et see on uskumatult hea hind kui võtta võrdluseks, et kuumaks on muidu 70 eurot ja ühe korra pilet 11 raha. Sadagu või pussnuge, aga 31. augustil kell 9.30 olen mina seal Classic Therapeutic Body and Mind Yoga tunnis kohal nagu viis kopikat. Mis veelgi ägedam, septembri lõpus algavad joogatunnid ka ülikooli spordihoones. Seda võileivahinna eest tervelt kolmeks kuuks

Viisin Mercuri jalutama. Ehk siis kasutasin ära päikesepaistelise õhtu, hüppasin ratta selga ja kihutasin teistkordsele Ruissalo avastusretkele. Umbes 28 km kogunes kilometraaži ja koju jõudes oli tunne fantastiline - füüsilisest pingutusest, värskest mereõhust, päikesepaistest, maa-atmosfääri sisseahmimisest. Kuigi me eelmisel pühapäeval Javiga seal juba käisime, siis väga palju tol korral näha ei õnnestunud. Täna aga sõitsin saare kaugeimasse otsa välja. Avastasin, et asfaldiga kaetud rattatee viibki päris saare tippu välja. Nii oli mõnus kimada seal ja samal ajal ümbrust imetleda. Avastasin, et Ruissalos on vana mõisakompleks, pargid, mitu avalikku randa, tohutu suur kämpinguala, kultuurmaastikke, golfiväljakud, botaanikaaed ja terve rida idüllilisi elamuid. Muide, vean kihla, et need õnneseened, kes seal elavad, on oma valduste omanikuks kunagi väga ammu saanud. Ei usu, et nüüd sinna kellelegi enam ehitusluba antakse. Ja see on hea! Paiga peamine võlu minu jaoks ongi just selles, e

Ilmateade sakib Turu koha pealt täiega. Lubati ju neli päeva jutti ilusat päikesepaistelist ima, aga täna kõik lauspilves. Pettus missugune! Minul oli plaan peale tööd ratas võtta ja Turu linna rattalt avastama minna. Kas veelkord Ruissalosse, kus pühapäeval Javiga käisime, või kuhugi mujale. Seega otsustasin hommikul ka trenniriided maha jätta, mis nüüd väikest süümepiina tekitab, sest võta näpust - need pilved rikkusid minu plaanid ja ei tee ma ei seda ega teist. Selle asemel istun kodus, loen igasugu värki vaheldumisi ja söön. Jäätist. Liiga palju. Ja kui säherdune torssis ilm jätkub, siis... Ei, mina jäätisefriigina ei saa öelda ära plombiirijäätisest värskete maasikate-vaarikate ning vaniljekastmega. Njämma! Maasikaid-vaarikaid ostan turult, nüüd on need üsna mõistliku hinnaga juba. Lisaks ostsin täna kukeseeni ja homme sepitsen neist miskit head. Turult toidu ostmisest on selle aasta jooksul üldse mu suur armastus saanud. Hervantas meil turgu ei ole, muud Tampere turud jäävad kau

Javi oli esimese nädalalõpu Turus. Selleks motiveerisid vanade purjelaevade üritus ja fakt, et minu Tamperre tagasikolimine on nüüd nii lähedal, et kui ta kohe oma võimalust ei kasuta, siis äkki ei kunagi enam. Võimaluse all mõtlen tasuta majutust Turus minu seltsis kogu nädalavahetuseks ;) Kuuldes, et Javile oli see esime nädalalõpp Turus, pööritasid inimesed silmi, aga tõele au andes - minagi naudin nädalalõppe palju enam Tamperes, meie oma kodus, ja mul ei ole midagi selle vastu, et me üksteist vastakuti ei külasta, nagu paljud teised paarid samas situatsioonis ehk teeksid. Tampere on kodu ja minul aitab iganädalane sinnasõit kõige paremini töisest rutiinist välja saada. Head ilma ei lubatud ja sellepärast me mingit eriti suurt vabaõhuüritust ei planeerinud. Varem olime küll mõelnud, et kui Javi tuleb, siis võiks mõne pikema, ehk paaripäevase ja telkidega rattamatkagi teha. Reedel sadas kogu õhtu, nii et veetsime aega tubaselt. Laupäeval käisime purjelaevu imetlemas ja olin tõsisel

... inimesed õigel ajal magama oskavad minna ning nädalavahetusel end mõnusalt välja puhata? Minul on kogu aeg hullult tegemist ja kui parajasti polegi, siis mõtlen midagi välja. Ja kui ma olen üksi, siis seda hullem - keegi ei kehtesta piiranguid. Nii juhtubki, et kuigi ma olen sageli otsustanud, et olen omadega täiesti läbi ja poen kell 10 põhku, siis avastan end ühtäkki alles südaööl silmi hõõrumast ja kalkuleerin kohkunult, et näh - polegi jälle seitset unetundi. Ja kui kell ei löö veel südaööd, siis täidan ma selle aja ilmtingimata voodis lugedes. Kuni tähed silme ees hüplema hakkavad. Täitsa totter. Justnagu kahju oleks magada, justnagu kõik jookseks eest ära, kui seda kohe praegu ja põhjalikult ei teeks. Tööl kirjutasin töölepingu 3-nädalasele jätkule alla. Viimane päev SDL-s on 28. august. Rääkisime ülemusega jälle ka võimalusest kunagi hiljem SDL-i vabakutselise tõlkijana jätkata. Mulle sobib, et nad seda mulle ise pakuvad ja lubavad peakorteri poolt kehtestatud kriteeriumide

Meil oli töö juures täna üle pika aja koosolek, tõstatati kvaliteediga seotud probleeme ja SDL-s läbiviidavaid muudatusi paremaks kvaliteedikontrolliks. Kuulasin ettekannet ja kommentaare ja vaatasin enda ümber ringi. Aasta on selles keskkonnas möödunud, aasta on need inimesed mu ümber olnud, igakuised koosolekud selles saalis toimunud. Ja varsti seda enam pole. SDL on mulle igatpidi huvitav ja arendav töökeskkond olnud ja inimesi siin, kuigi sõbraks ei saaks neist päris kedagi nimetada, hakkan ilmtingimata taga igatsema. Meil on palju intelligentseid ja huvitavaid inimesi ja inimsuhtete tasandil on kõik väga hästi. Mitmetega siinsetest töökaaslastest pole ma kunagi millestki töövälisest rääkinud, aga paljudega olen. Ja alati on tunne, et igaüks neist on üks põnev aaretekirst. Töökaaslased pole sõprus- ega perekond, töö pole mõeldud selleks, et inimesi siin üksipulgi ja süviti tundma õppida, aga minul on just selle võimaluse otsalõppemisest kõige rohkem kahju. Nuuks. Peale ülemuste ja

Sellesuvine puhkus on läbi. Kolm nädalat, ruttu see läks. Käisime Lapimaa kaudu Põhja-Norras ja siis Eestis. Norra-reis kujunes äärmuslikuks low-budjet (madala eelarve) reisiks. Magasime 9 ööd autos, ühe lõkkekoja pinkidel südaöise päikese all, ühe metsamajakese (sm k 'tupa') puust lavatsil ja 3 ööd Tromsø sõbra juures voodis. Pesime korralikult umbes iga kolme päeva tagant, külastasime hambapesuks ja tualetiks rekordarvu bensukaid, sõime Soomest Lidlist ostetud toitu, lasime matkapriimusel pakitoitu keeta, jõime peamiselt Eestist ostetud odavaimat veini (petsime halba kvaliteeti kallates veini spetsiaalsesse veinimärssi), muuseume ei külastanud ja suveniire ei ostnud. Raha kulus vaid bensiinile ja paarile praamipiletile, tõsi sellelegi omajagu. Paar korda hellitasime end ka Norra põhimõtteliselt odavaima ja maitsvaima toidu - lõhe ja krevettidega. Lapimaalt sõitsime läbi õnneks umbes nädalase edumaaga õgardlike sääseparvede ees, nii et selles mõttes vedas eriti. Sääskedest mar