Hei-hei!
Kui ma ühel õhtul peale seda, kui Axel on lõpuks ometi enne mind magama jäänud ja ma kohe-kohe seejärel täiesti peast ja jalust pehmena voodisse ei kuku, siis postitan siia pilte Axelist ja meie 3-nädalasest Hispaania reisist, mis laupäeval otsakorrale jõudis. Seniks aga... pean tunnistama, et ma olen absoluutses motivatsioonikriisis. 1. oktoobrist alates olen ma ilmselt töötu (esimest korda elus!), sest stipendiumit pole vähemalt selle aasta sees enam loota ning tõtt öelda pole suuremat usku, et ma üldse suudan lisastipendiumi kuskilt välja meelitada. Kolm aastat on läinud, tublimad saavad hakkama neljaga, aga minu Tampere kolleegidel läheb keskmiselt 7 aastat, nagu ma näen. Võibolla pingutavad nad lihtsalt üle, võibolla on tgemist hulga halbade kokkusattumistega, kuid eneseusku see just ei lisa. Muidugi võiks mõelda ka nii, et mul on veel tubli 3,5 kuud, et oma stipendiumiga kaetud ajast maksimumi võtta ja tükk tööd ära teha, aga ausalt öeldes: mis on selle kõige mõte, kui pole teada