Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ees ootavad paarinädalane Cairnsi reis ja sinna otsa Sydney. Seega nüüd jään tükiks ajaks vaiki. Muljetused siis, kui pääsen jälle klaviatuuri ja neti lähedale!

Jõudsin järeldusele, et haige olemise juures on kõige rõvedam see, kui tekib see staadium, et aju üldse normikohaselt ei tööta. Variandina A vead läpaka voodisse ja üritad seal poolkööbakil tekstifaili silmitseda ja midagi mõistlikku produtseerida, aga aju absoluutselt ei funktsioneeri. Kolm mõtestatud sõna reas on maksimum, mis tuleb, ja seejärel on soss. Variant B näeb ette imiteerida tervet inimest ja ronida oma läpakaga kirjutuslaua taha, aga tulemus on loomulikult sama. Ja niimoodi saab päevi mööda saata. Aeg muudkui lendab ja kannatamatus kasvab, sest pagana pärast - tegemata asjade hulk kuhjub ja ajast on kahju. Peab siiski tunnistama, et miskipärast suutis mu aju läbi hekseldada venekeelset teksti, mida sai sada millegagi lehekülge loetud. Ei taha väita, et ma iga sõna tähendust mõistsin, aga andis täitsa lugeda, ilma et sõnaraamatut kasutama oleks pidanud. Huvitav, kas haigena toimub teatud tagasiminek lapsepõlve ja aktiveeruvad need keeled, mida esimesena õpitud on?! Olulisem

Lana ja Alex kutsusid meid endaga kaas North Stradbroke'i saarele. Olime pikki kuid mõelnud seal ära käia, kuid ikka oli ettevõtmine ühel või teisel põhjusel ära jäänud. Eelkõige seetõttu, et North Stradbroke nagu enamus Queenslandi (ja ilmselt kogu Austraalia) saari ja rahvusparke on jalamehele kas üldse kättesaamatud või siis suhteliselt ebamugavad kohad külastamiseks. Tihtilugu pole tavalisest sõiduautostki kasu, sest mõnusaimad kohad on sillutamata ja suhteliselt metsikute teede taga, mida ületab vaid neljarattaveolisega. Samas tasub silmas pidada, et ka lihtsalt neljarattaveolise sõiduki omamisest veel ei piisa, kogu lõbu on kättesaadav neile, kes lunastavad spetsiaalse loa neljarattalisega rahvusparkides liikumiseks. Praam Brisbane'i idapoolseimast otsast saarele väljus kell 6 hommikul, nii et ärkamine oli kaugelt enne kukke ja koitu. Sadamas saime kokku kogu reisiseltskonnaga. Lisaks Alexile (Sergei nr 1) ja Lanale veel 2 Sergeid, Olga, 2 Mašat (üks pisike), Arina (veidi

/Pildil veidike kirgast ja lillelist Brisbane'i talvist taevast Paddingtonist./ Käisin peale pikka pausi jälle basseinis ujumas. Õhutemperatuur on +18, veetemperatuur basseinis +27. Kas teie arvates on normaalne basseinis peaaegu et higistada?

Teisipäevast neljapäevani viimaks kauaoodatud Päikeserannik! Muuseas, rendiauto osas saime ootamatu upgrade’i, nii et esialgu olime selle uhke autoga eriti ettevaatlikud. Oli suurem ja palju võimsam kui see, mida olime tellinud. Vahel veab. Esmalt käisime ära sisemaal, Maleny’s ja Montvilles. Väga kihvtid kohad. Mulle meeldis tegelikult esimene rohkem, sest oli loomulik ja maalähedane. Kui ma oleksin tulevane poeomanik, siis nüüd ma tean, mis on minu poeideaal. See on seal, Maleny's. Montville on väga turistile orienteeritud. Minu maitsele liigagi. Mis aga ei takistanud meil koha peenusele ebatraditsiooniliselt ühest restoranist fish’n’chipse hankimast ja seda pargipingil nautimast. Endiselt pean ütlema, et sisemaa maastikud on mulle eriti südamelähedased. Kõik need mäenõlvad ja orud, tõusud ja laskumised, rohelus. Oluliselt mitmekesisem kui rannikualad. Siis suund Noosale. Noosa rahvuspargi rannikuäärne matkarada on suurepärane. Koaalagi poseeris eukalüptusepuul eeskujulikult. Su

Tänasel päikesepaistelisel pärastlõunal käisin viimaks ka Paddingtonis ära. Eesmärk oli rida raamatuid, mis siin ajapikku kogunenud, kuskil antikvariaadis maha müüa. Pettumus oli suur, kui selgus, et ainus kasutatud raamatute eest mingitki raha maksev pood pakkus 7 raamatu eest ei rohkem ega vähem kui 9 kohalikku raha. Tegelikult pidas poemüüja vaid kahte raamatut ostmise vääriliseks ja ülejäänud võttis 2 dollari eest minu haleda näo peale. Ma oleks need nagunii sinnasamma poodi jätnud, sest ega mul mujalgi suuremat õnne poleks naeratanud. Proovisin juba West Endis ja müüja lahke kõne peale ühte teise raamatupoodi selgus, et nemad võtavad praegu ainult õpikuid. Lühidalt siis loo moraal selles, et raamatud on uuena tavaliselt kallid, aga kui keegi neid kasvõi ühegi korra lugenud on, siis pole nende väärtus alghinnast tihti enam 10 protsentigi. See on nii ajuvaba, et ma ei taha mõeldagi. Miks on raamat, mida keegi teine lugenud on, nii väärtusetu? Pole ju tegu kohviga, mille keegi teine

Vahepeal sai käidud Marko käte all Emporiumi spaas. Kõigepealt sõime maitsvaid krevette ja jõime parasjagu valget veini ja siis läks lahti! Mina ja Javi mõlemad saime Marko käte all põhjaliku näohoolduse ja pärast ka seljamassaaži. Koorimised, maskid, lõdvestavad massaažid, kreemid ja puha. Pähe saime kõrvaklapid, kust valgus rahustavat spaa-muusikat, nii et sai täitsa omas lõdvestavas maailmas viibida, samal ajal kui Delaney ja Javi jutustasid ja veini jõid. Või siis vastupidi, et Javi nautles ja mina jutustasin Delaney’ga. Veini- ja jututuju jätkus poole neljani hommikul. Absoluutne õndsus, ma ütlen. Javi oli ka oma seansist nii vaimustuses, et ei suuda nüüd Markot ära kiita. PS. Kui Marko käest mõne pildi saan, siis näete kogu ilu.

Tuli järsku meelde mainida, et sain Javilt elu südantsoojendavaima sünnipäevakingituse: 8 pakki head juustu ja 3 pakki äädikakartulikrõpse :) Siinkohal väärib mainimist, et minu jaoks on neil kullamaik. Hea juust on Austraalias häbematult kallis ja palju on olnud neid kordi, kui olen seisnud härdalt juustuleti ees ja siis tühjade kätega ikkagi lahkunud. Sest ei raatsinud. Äädikakartulikrõpsud aga... on mu lemmikud! Ent neid naljalt poest ei osta, sest teadagi - krõpsud on kaloripommid. Sünnipäeva puhul siis säärane mööndus. Pealegi volitustega.

Jah, ma tean, et olen nõrganärviline, kui keegi ohustab minu kodurahu puutumatust. Kismaks pole küll veel läinud, aga tundub et mina võiksin ka teha Voldemar Kuslapit. Selles osas, mis puutub korraloomisesse. Näpud olid juba halb õnn/õnnetus ja kohtuotsuse ning kogu palagani osas, mis sellega kaasnes, ma sõna ei võta, sest olen füüsilise omakohtu kui sellise vastu. See selleks. Praegu on mul füüsiliselt ebamugav ja kõrri hüpata pole otseselt kellelegi. Öörahu ei rikuta. Avalik üritus päevasel ajal. Linnavalitsuse loaga. Kultuuriprogramm ja puha. Kuid protesteerida tahaks sellegipoolest. Miks kriiskavad nad hommikust õhtuni just minu koduakna all? Miiiiks? Kui me oma praegusele aadressile kolisime, siis paistis Musgrave'i park meie uue elukoha boonusena. Rohetas päris ilusasti ja lõi tunde, et loodus on lähedal. Mõtlesime, et tore saab olema seal vahel sporti teha, lebotada, piknikku pidada, mida iganes. Vähehaaval selgus, et park on õhtusel ajal meelispaigaks kohalikele parmudele,

Kas te olete vahel kogenud äratundmist, et asjalood kujunevad teinekord omatahtsi selles suunas, kuhu neid oma mõtetega lükata olete tahtnud? Meiega täna juhtus nii. Meil oli juba paar nädalat tagasi otsustatud, et sõidame Päikeserannikule pikka nädalavahetust pidama. See konkreetne nädalavahetus just selle tõttu, et minu sünnipäeval midagi erilist teha. Javi broneeris rendiauto. Mina veetsin aega netis, et sobivat majutuskohta leida. Ükski koht ei tahtnud sobida. Siis veetis Javi omakorda aega ja läks kõrgema hinnaklassi juurde. Otsustasime, et meile on vaid üks öö taskukohane neis kohtades veeta, mida ihaldasime, kuid neil tobe kahe öö poliitika. Broneerisime lõpuks hosteli. Mina olin poole silmaga ilmateadet jälginud. Nädal tagasi lubati siinkandis pilves ilma ja vihmasadu. Samas arvestades siinset reeglipära, olin üsna kindel, et kui nädala algul lubati vihma, siis liiguvad need pilved kiiremini ja nädalavahetus on päikseline. Eilne ilmateade siiski midagi head ei tõotanud. Käis pe