Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Tööd tuleb jälle uksest ja aknast ja see tekitab paksu õhku ning sellepärast me sellest täna ei räägi. Hoopis sellest võiks rääkida, et täna sajab Turus laia valget lund ja... sellistel päevadel polegi mitte midagi muud vaja, et end maailmas õnnelikuna tunda :) Javil on täna sünnipäev ja raske on ette kujutada, milline kingitus võiks teda sel päeval õnnelikumaks teha kui see, et jälle on lund ja saab suusaradadele. Tellimus on suurepärase ajastusega täidetud :) Mina aga tegin iseendale eile spinninguhooaja kingituse - ostsin spetsiaalsed spinningujalatsid! Täna siis läksin suure elevusega spinningutrenni neid proovima ja nagu ikka - asjad, mis paistavad imelihtsad, on tegelikult märksa komplitseeritumad. Olen ikka vaadanud, kuidas teised trennis lups ja lups on jalatseid rattapedaalide külge kinnitavad ja niivõrd palju lihtsam tundub see võrreldes tavatossude variandiga, mida tuleb pedaalidele pinguldada ja klammerdada. Aga kui mina oma jalad uhkelt täna pedaalidele asetasin ja kergelt

Ja nii ongi - igal keelel on oma hing, mis ärkab selle kõnelejas. Kui kõnelen, siis olen selle hinge omanik. Nüüd viimaks olen suutnud selle mitmeid kuid mu meeli vallanud tunde sõnadesse panna. Järk-järgult olen tähele pannud, kuidas minu isiksus kogu oma väljendusviisi ja - rikkuse ning temperamendiga muutub vastavalt sellele, millist keelt räägin. Eesti keeles ei kasutaks ma iialgi teatud väljendeid, žeste ja intonatsiooni, mis käivad minu kõnega kaasas hispaania keelt rääkides. Hispaania keelega lisanduvad emotsionaalsus, äkilisus, spontaansus, kohatine familiaarsus. Vene keel jälle annab sellise sensuaalsuse ja tundesügavuse, mida eesti keelega iialgi esile ei kutsu. Soome keel on nii hillitsetud ja konkreetne; see muudab mu füüsiliselt flegmaatiliseks. Inglise keel - see on kuidagi kõige neutraalsem ja kohati pealiskaudnegi. Inglise keele roppuste lausumine ei tekita kunagi mingeid erilisi kujutluspilte ja ebamugavustunnet - need võivad mõjuda lihtsalt kui sidesõnad, ilma sügavus

Selle aasta esimesed rootsi ja hispaania keele tunnid. Rootsi keel jätkub samamoodi tasa ja targu, ilma igasuguse pingeta, kuid hästi toreda õpetaja käe all. Hispaania keele kursust vahetasin, sest sügisene kohe mitte ei istunud. Õpetaja oli muidu tore, aga õudne flegmaatik ja rääkis mehhiko hispaaniat, mis mulle üldse ei sümpatiseeri, aga veelgi hullem, et enamasti pigem soome keelt. Ka grupp oli selline üsna keskmise tasemega, suuremalt jaolt pensioniealised ja enamus eelistas ka rohkem soomet kui hispaaniat puhuda. Õnneks leidsin sealt Carita, kellega detsembris peale kursuse lõppu mitmeid kordi niisama kokku saime, Rossos veiniklaasi taga istusume ja innukalt hispaania keelt praktiseerisime. Sügisene kursus toimus muidugi ideaalses kohas - kohe minu üürika vastas üle tee. Sellest mugavusest polnud just kerge loobuda, aga keeleoskuse parandamine nõuab ohvreid :) Nii siis vaatasin mujal ringi ja leidsin rootsi keelega samas kohas pakutava hispaania keele vestluskursuse. Muu mind erit

Minu aasta algas eriti rõõmsalt ja rahulolevalt, sest Merje, Liisa, Miia, Tristan, Jaan ja Raavo otsustasid Soome sõita ja meie eluolu siin üle vaadata. Kui ma sügisel selle mõtte välja käisin, et nad minu ja Javiga aasta alguses mökkisse aega veetma tuleksid, siis ausalt öeldes ei uskunud ma mitte üks põrm, et sellest asja saab. Arvasin, et kindlasti tulevad nad lagedale majanduslike ja ajaliste raskustega, kusjuures põhjendatult!, ja teevad selle asja tegelikult ära umbes kümne aasta pärast. Suur oli aga minu üllatus, kui noodid osutusid lubavateks, veel suurem rõõm, kui nad päriselt Tamperes meie uksel olid. Peale viit aastat - ometigi! Nii me siis sõitsimegi kõik rõõmsalt Hongankolo mökkisse ja veetsime seal neli lume- ja suusavaest, kuid külmakraadidest, saunast, lauamängudest, õllest, eesti söögist ja heast tujust tulvil talvepäeva. Lihtsalt olelesime seal oma väikeses seltskonnas mitte midagi eriti organiseeritut tegemata ning ehk õppisime üksteist ühes või teises mõttes paremin