Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ma käisin täna Harunaga kohvil. Haruna on 20-aastane kaunis jaapanlanna, kes ka Victorias vahetuses on. Kohtusin temaga oma siinoleku esimesel päeval ja peame siiani kontakti. Ma mäletan meie esimestel kohtumistel mõtlemast, et ta paistab nii õrn ja avatud, naiselik ja trendikas (kannab kõrge kontsaga kingi, alati miskit uut ja nappi seljas, alati meigitud) samal ajal - selle olekuga peab ta nii mõnedki mehed rööpalt maha sõitma... Ka mäletan teda ahhetamas, et ta on kuu ajaga Kandas elades juba 2 kilo juurde võtnud ja see ei või nii jätkuda! Kuigi ma olen vanem ja targem :P ja tema rohkem minult nõu küsib, kuulasin ma täna teda sõna otseses mõttes suu ammuli. Ta nimelt paljastas, et ta ei saa aru, kuidas Lääne tüdrukud ja naised saavad endale seda lubada, et nad nii magedad ja lohakad välja näevad!? Jaapanis ei tule see kõne allagi! Jaapanis on äärmiselt oluline, et sa oma garderoobi kogu aeg uuendaksid ja kannaksid viimase trendi riideid. Kui sa tahad olla hinnatud naine, siis ilma m

... kohtab pidevalt inimesi, kellega otsekui loomulikult vestlusesse satub. Täna näiteks käisin ma kuskil pärapõrgus ühte kasutatud ratast vaatamas ja olgugi, et see oli mu jaoks liiga väike ja jäi ostmata, rikastas see käik minu elu. Muidu ma poleks ju kohtunud Dukega, kes pakkus mulle killukese kanadalaste elufilosoofiast. Vastupidiselt eestlastele, kelle mobiilsus piirdub Lõuna-Eesti maakohast Tallinna kolimisega, on Kanadas üsna tavapärane, et elu jooksul elatakse nii siin- kui sealpool Kanadat. Elukoht võib vabalt olla igal neist 7700 km-st, mis kulgevad Vaiksest ookeanist läbi kogu Kanada Atlandini välja. Seal, kus väljavaated on parimad, tavaliselt töö osas, end parasjagu sisse seataksegi. Ümberkolimist võib ette tulla igas eas. Ma küsisin Dukelt, kas see raske pole, kõik maha jätta ja otsast alata? Ta ütles, et iga kord on raske, alguses rohkem, pärast vähem, aga tänu seesugusele mobiilsusele on kasvanud temast tugevam isiksus. Miks? Väikeses fikseeritud kogukonnas elad sa tiht

Pühapäeval oli nii ilus ilm, et patt oli midagi muud teha, kui päeva aktiivselt väljas veeta. Ma olin esimesest Victorias oleku päevast alates unistanud sellest, et kui on aega ja hea ilm, siis võtan ette ühe pika-pika jalutuskäigu kampusest sika-saka mööda mereäärt kuni kesklinna lõpuks välja jõuan. Ühtekokku on see oma 15 km ma arvan. Ma ei osanud mitte kedagi ette kujutada, kes selle jalutuskäigu minuga otsast lõpuni rõõmuga kaasa teeks. Nii ma siis pidasin paremaks omaenda seltskonnas minna. Esimene rand on siit kampusest umbes 10-minutise teekonna kaugusel. Täiesti fantastiline rannailm oli: taevas sini-sinine, ei ühtki pilve, päike säramas ja sooja kõvasti üle +20. Loomulikult oli rand päevitajaid tulvil. Aga nii 200 m plaažist eemal oled sa juba mere, liiva, kaldale uhutud puumaterjali ja taamal seilavate purjepaatidega ihuüksinda. Mõne aja pärast kohtasin ma üht 50ndais hollandlast, kes tuli minuga juttu puhuma, aga hoiatas: "Ära sa jumala eest Euroopas räägi, et siin sell

Need hägused mäed seal taamal on Seattle lähistel, USAs. Oma jalutuskäigu jooksul sain ma sõnumi: "Welcome to US Fido(=telefonikompanii), if you want to...". Nii et mul õnnestus tehnoloogilises mõttes riigipiirigi ületada, füüsiliselt sinna saamiseks tuleb aga kõigepealt viisat taotleda. Ma ei tea veel, kas ma viitsin sellega jamada. Aasta pärast pidi ju viisavabalt saama. Teine asi, kas ma lähiajal just siia Uuele mandrile tagasi tulen...

/Mina ja mu korterikaaslane Chong Hiinast./ Eile traavisin jälle mööda poode. Seekord jalgratta otsinguil. Selge on see, et mul pole vähimatki plaani osta neljaks kuuks uut ratast. Niisiis kasutatud rattad. Ma pidin perseli kukkuma, kui nägin, missuguste rääbakate rataste eest küsitakse kasutatud rataste poodides 150 ja rohkem dollarit. Kas nad on siin hullud? Javi ostis kunagi 120 euro eest väga kobeda kasutatud ratta Soomes, aga need siin, andke andeks... Käisin siis ikka ühes ja teises kohas (osad bussimarsruudid linnas hakkavad tänu sellele juba pähe kuluma, midagigi head) ning otsustasin netikuulutuste rüppe tagasi pöörduda. Ma olin senini kõigest, mis üle 50 dollari maksab, seal kõrvale vaadanud, nüüd tulin siis maa peale nö. Lootust veel on. Pidutseda pole eriti mahti olnud ja kui aus olla, siis ei tõmba kohe kuidagi vahetusüliõpilastega ringi sebima. Ma olen endiselt veendumusel, et igaühel saab olla vaid üks Erasmus elus. Ükskõik kui mitu korda sa hiljem veel Erasmuse või

Mul oli üksjagu kartust selle ees, et kas ma üldse pihta saan, mida neis räägitakse, rääkimata siis aktiivsest osalemisest. Teisipäeviti ja neljapäeviti hakkab olema kaks loengut: Feminist anthropology (feministlik antropoloogia) ja Ethnicity in Global Perspective (etnilisus globaalsest perspektiivist), mõlemad on 3. ja 4. aasta bakalaureuse ained, seega peaks olema rohkem kui jõukohased. Kolmapäeviti hakkab aga toimuma magistriaine Anthropology in Theory (antropoloogia teooria), mis toimub 3-tunnise maratonina ja millest tuleb üks katsumus. Ma tean. Tegelikult midagi hullu veel ei olnud. Kõik paistavad meeldivalt üllatunud olevat, kui kuulevad, et ma olen kuskilt Eestist pärit, aga ei tee mõne aja pärast sellest enam numbrit. Mis on tore. Üldiselt on nii, et kui sa lektorit kuulad, siis jõuab üsna hästi sammu pidada, kui aga keegi kuskilt küsib midagi ja läbisegi seletamiseks või jutustamiseks läheb, siis läheb järg käest. Jubedalt on konsentreeruda vaja. Esimesed loengud on si

Telefoniprobleem on lahendatud. Ehk raha on jälle kulutatud. Kui alustada algusest, siis polegi selline pisikene leiutis nagu teisendajaga adapter nii süütu asjake, nagu ma soovisin endale ette kujutada. Esiteks seda ei müüda teinekord ka hästi varustatud kauplustes. Kas kohe üldse ei müüdagi või on otsa lõppenud. Teiseks, kui me arvame, et tänapäeval on kõiki tehnikaimesid vähemalt sajas erinevas margis, värvitoonis ja hinnaklassis, siis seda asjandust ei ole. Victoria linnas vähemalt on väidetavalt ainult ühte tüüpi, mis maksab 60 dollarit!!! Mingi pisike asi pidi olema ju... Kolmandaks tuleb välja, et on ka teistsuguseid ja odavamaid, aga need on mõeldud kanadalastele või muile ameeriklastele, kes lähevad Euroopasse ja seal hätta satuvad. No mida põrgut, mis seal siis nii väga vahet nüüd on, kes kuhu läheb? Nii ma siis veetsin umbes kolm tundi ühest kohast teise joostes ja lõpetasin sellega, et ostsin omale uue Nokia laadija, mis sobib Kanada vooluvõrku. See on investeering, mis mak

Siiani on üks vapustavaid asju ikkagi see, et ma elan minevikus. Kui mul siin läheneb aeg keskööle, siis Eestis ja Soomes hakkab järgnev tööpäev hoogu sisse saama; kui mina silmad lahti löön, käivad sealpool juba magamaminekuaskeldused. Te olete inimesed tulevikust ja minul on võime mõjutada minevikku :) Magic! Täna ma sain lõpuks õnnelikuks Kanada SIM-kaardi omanikuks. Fido ruulib siin. Järgmise nelja kuu jooksul paluks siis kontakteeruda järgmisel numbril: +12508857371 . Kõnedele vastamisest üritan ikkagi eemale hiilida: siin nimelt on praktikaks, et kõne eest maksab ka vastuvõtja... SMS-d on igal juhul teretulnud! Vähem õnnelikum lugu on sellega, et mu telefoni aku on nüüd suremas ja vajab elektrilaengut, aga minu aku siinses vooluvõrgus ei lae. Kuigi ma juba ostsin kohaliku adapteri, tuleb välja, et minu akulaadija on limiteeritud 50 Hz-ga, Kanadas aga kasutatakse 60 Hz. Erinevused on veel vattides ja voltides ja kes teab milles veel - ma ei tahagi aru saada. Ega ma ometigi ju

Eile linnas käies jõudsin ma sisseostude tegemise kõrval Victoria südalinnas ka paaritunnise jalutuskäigu teha. Victoria oma 350 tuhande elanikuga on British Columbia (edaspidi BC) pealinn, asub Vancouveri saare kõige lõunapoolsemas otsas (seda kalasaba saare otsas kutsutakse Greater Victoria) ja on enam-vähem sama kaugel Vancouverist ja Seattlest USAs. Kui ma Victorist rohkem teada saan, siis valgustan, aga praegu räägin vaid esimestest muljetest. Südalinna tänavad moodustavad hästi sümmeetrilise ruudustiku peatänava Douglas streeti ümber. Nagu Ameerika mandril peabki, on hästi palju ruumi, sest tänavad on laiad. Tänavad on hästi puhtad ja lilleõites, neis on mingit seletamatut atmosfääri – Tamperega võrreldes kohe palju-palju rohkem. Siin on kümneid ja kümneid rahvusrestorane, eesti oma on ilmselt palju tahta, aga itaalia, kreeka, hiina, vietnami, tai, india, mehhiko, jaapani ja nii mõnegi teise maa omi märkasin otsekohe. Siin on lausa oma chinatown (hiinalinn). Ka jäävad silm