Töökiire
Kursuse ettevalmistamine käib täies hoos. Jooksen ajaga võidu ja võtan oma limiteeritud tööajast viimast. Ajavahemik 9-15.20 möödub ülikooli tööruumis, sekka kiire lõuna põlve otsas ja mõned tassid kohvi käigu pealt arvuti ees. Kell 15.30 bussis istudes ja Axeli lasteaia poole sõites tunnen, kuidas ajud totaalselt kärssavad. Eile Axelit lasteaiast üles korjates ja kasvatajalt lapse päevareportaaži kuulates tundsin, kuidas mu aju lihtsalt ei suuda sammu pidada ega ühtegi normaalset soomekeelset lauset formuleerida. Nagu halvatud. Ilmselge inglisekeelse akadeemilise kirjanduse üledoos. Ja ühtlasi tõdemus, et igas halvas on midagi head ehk kui Irise hoidu viimine ja hoiust ära toomine poleks praegu koduse Javi tõttu tema õlul, oleks mul vähemalt tunnike vähem tööaega. Lapsed paistavad ka oma tõbede riburadast üle olevat saanud. Ilmselt küll ainult ajutiseks. See 'ajutine' peksab nagunii kogu aeg kuklas ja püüan olla valmis selleks, et nädalake mu tööajast läheb kindlasti veel ming