Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Axel sai eile 1 aasta ja 8 kuud vanaks. Viimase nädala jooksul on ta eriliselt palju vadistama hakanud. Tihtipeale tuleb ette neid momente, kus ta istub põrandal ja topib endale jalga sokke ja pükse ning samal ajal seletab midagi endamisi väga väljendusrikkalt sinna juurde. Sageli teeme seda mängu, et mina ütlen talle ette kehaosasid ja tema kordab järgi. Nina, silmad, suu, kõrvad, juuksed, pepu, noku, naba, käed ja varbad tulevad juba eksimatult välja. Ka lasteaiakaaslaste nimed tulevad hästi välja. Kui meeles pidada, et ta kustutab sõnadelt sageli kaashäälikud eest ära ja alustab neid vokaaliga, siis saab juba päris hästi aru, millest jutt. Nt sokid -> oki(d), karu -> alu, kindad -> inna(t), (kasvataja) Sarita -> Ita, (kasvataja) Tiina -> Iin jne. On õppinud ka mõnesid uusi hispaaniakeelseid sõnu ütlema. Nt abuela ('vanaema') -> avuee(l), leche ('piim') -> lets. Õues kiikumine on kiika-kaa. Aga viimase nädalalõpu vaieldamatult kõige armsam sõna on

Axel on ära õppinud ahvimise. Eile hakkas minu järel korrutama "nonii", ja siis saatiski meid terve õhtu laul "nonii-nonaa". "Nonii" katte alla tahtsin aga kirjutada sellest, et mõnel päeval on selline tunne, et appiiiiiiiii... Appi, ma ei saa ühe lapsegagi hakkama, aga varsti on mul neid kaks ja ilmselt ma lähen hulluks või juhtub midagi muud. Sest ei ole ju ometi võimalik, et see meeleheitetunne saadab mind kõik järgevad kuud kuni sünnituseni ja siis veel paar aastat sealt edasi ning mina olen ikka mina, pealegi veel täie mõistuse juures? Hommikud on meil üldiselt positiivsed ja enam-vähem kontrolli all. Ärkame ajavahemikus 6.40-7.00. Sööme, asjatame Axeliga, kes on tavaliselt heas tujus ja esimesest ärkamise hetkest energiat täis. Poole kaheksa aeg asub Javi kooli poole teele ja mina hakkan vaikselt enda ja Axeli hambapesu, riietamise jms-ga tegelema. 7.55 üritan olla nii kaugel, et uksest välja saada. Võtame alt hoiuruumist käru ja jalutame lasteae

Kas ma olen öelnud, et mulle meeldib kuldne sügis ja isegi siis, kui sajab? Viimasel ajal vist isegi eriti siis, kui on kollased-oranžid-punased lehed, kui on õhtupimedus, tänavalaternate sume valgus, mõnusalt soe ja niiske ning natuke sajab. On nii soe, et saab kõndida mantlihõlmad lahti. See on äge! Erakordsed ja meeldejäävad on muidugi ka need harvad korrad, kui näeb kogu seda värvikirevust selge kirgassinise taeva taustal, aga nii pretensioonikas ehk polegi lausa vaja olla. Kahju, et praegu on õige vähe mahti selleks, et tõmmata kummikud jalga, vihmamantel selga ning lihtsalt õhtustel tänavatel kõndida ja hetke nautida. Ma tahan, et see kõik niipea otsa ei saaks. Tänase seisuga on veel täpselt 3 kuud meie teise lapse arvestusliku sünniajani. Ma olen raseduseelse ajaga juurde võtnud umbes 10 kilo. Samamoodi oli ka Axelit oodates. Selle vahega, et algkaalu oli siis 4 kg rohkem. Mu enesetunne on veel suurem osa ajast suurepärane. Ma ei tunne end veel liiga suure ja kohmakana, mul po

Meil oli täna lasteaias lapse arenguvestlus, kus panime kirja Axeli alushariduse kava. Kõlab väga ametlikult, aga tegelikult oli üks päris tore tunniajaline vestlus, kus sai aimu sellest, millisena Axelit lasteaias nähakse, ning võrrelda sellega, missugune ta meile kodus paistab. Ma ei tea, kas see kedagi teist ka huvitama peaks, aga panen siia nüüd ühtteist kirja, et omale meelde jääks. Axel on elav, julge ja kontaktne laps. Proovib rõõmuga ja uudishimuga kõike uut (nii sööki kui tegevusi) ning ei karda võõraste inimestega suhelda. Hommikul lasteaeda jõudes on ta elav rõõmupall, kes lasteaia personali, nii kasvatajaid kui koristajat jt rõõmsalt tervitab ning inimestega kontakti otsib. Seltsib kõigi lastega ning mingeid suuri eelistusi inimeste suhtes pole veel tekkinud (va. neiu E., kelles veidi hiljem). Muusika paneb teda kaasa tantsima ning meisterdada (nt värvidega mässata või paberist rebida) meeldib väga. Mänguasjadest paistavad lasteaias lemmikud olevad igasugu autod ja trakto