Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Nüüd on see siis nädalajagu käes! Ükskõik, mida sa ütled või mis ümberringi toimub, kõik äratab küsimuse "Miks?" "Axel, pane nüüd riided selga, me peame minema hakkama." "Miks?" "Sest ma pean tööle minema ja sina lasteaeda." "Miks?" "Sest ma pean tööd tegema." "Miks?" "Et raha teenida." "Miks?" "Et osta süüa ja bensiini ja riideid ja mänguasju ja…" "Miks?" "Et me nälga ei jääks ja et sa mängida saaks." "Miks?" "Appiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii! Mikssss!!!!" Ma teadsin küll et see tuleb, aga et nii ruttu?! Ise mõtlen, et hea, et neid Axeleid on kodus vaid üks, aga lasteaias on ju üle kahekümne… Samas on see küsimustelaviin ikka päris naljakas ka ja peab ütlema, et kohati ma täitsa naudin seda uuel tasemel suhtlemist.

Umbest tuhat aastat on möödunud viimasest postitusest. Jah - töö, töö, töö, lapsed, lapsed, töö, lapsed. Seejuures on tunne, et kõik on tegelikult väga hästi ja liigub kindlasti paremuse suunas. Pooled loengud said pühade eel peetud, seega istun praegu rõõmsalt ja turvaliselt kaameli kahe küüru vahel. Kergendunult. Ja üleüldse on tunne, et lihavõtetega sai alguse uus ajaarvamine. Me võtsime ette Irise rinnapiimast võõrutamise ja ma olen saanud viis järjestikust ööd magusat und. Võibolla polegi liialdus, et ma pole juba kolm ja pool aastat end korralikult välja maganud. See katkendlik magamine algas kuskil Axeli ootuse viimase kolmandiku alguses. Siiski, Irist ootama jäädes oli ilmselt paar kuud, kus Axel üldiselt suhteliselt hästi magas. Kuid seda ma enam ei mäleta, kas ka kogu öö kordagi ärkamata... Igal juhul oli Irise öine lõputu ärkamine ja söötmine eriti viimastel kuudel mulle juba kontimurvaks muutunud ning tekkis väga tugev soov oma uni röövlite käest tagasi saada. Eks Irise