Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Sellest ma pole vist veel rääkinud, et kanadalaste s öömisharjumused loengus võivad vahel hulluks ajada. Esiti ma oletasin, et see on vist meie nõuka kasvatus, mis on mind alati ebamugavust tundma pannud, mis puutub söömisesse avalikus, selleks mitte mõeldud kohas. Aga sellest ebamugavustundest pole ma siiani lahti saanud. See, et joogipudel loengu ajal laual on, tundub normaalne - vedelikku on teinekord hädavajalik manustada. Ka see, et mõni kohvitopsiga loengusse tuleb (kuid olgu kinnine tops, et vältida kohvilõhna ruumis levimist!), on enam-vähem vastuvõetav, kui seda just kogu aeg ei tehta. Siin on aga on täiesti igapäevane, et pool klassist lutsutab või mälub midagi loengu ajal. Meil on iga esmaspäev ja neljapäev seminar, mis kestab 11.30-13.00. Ja iga jumala kord on seal 15-18 inimese ringis, kellest 2-3 raudselt oma toidupaki, olgu selleks siis võileib, plasttopsis salat, pitsalõik või mõni muu hõrgutis, lahti harutavad ja isukalt manustavad. Ühel tüdrukul on alati termos k

Poolaka tapmine elektripüstoliga Vancouveri lennujaamas oli emotsionaalseks jututeemaks juba täna hommikul juuksurisalongis, aktiivsed arutelud jätkusid feministliku antropoloogia seminaris. Hiljem netis tuhnides selgus, et ka Eesti meedia on teemale tähelepanu pühendanud: Kanadas tappis taseri löök lennujaama eksinud poolaka . Video, mis kogu asja laiema avalikkuse palge ette tõi, on siin (nõrganärvilistel mitte vaadata!). Ma olen küll ennast meelega enamiku meie meedias avaldatud artiklite kommentaare lugemast hoidnud - lihtsalt oma vaimse tervise huvides ei peaks neile suuremat tähelepanu pöörama. Enamik kommentaaridest jätavad mulje, et nende taga on kamp küünilisi või haigeid inimesi, kel pole muuga oma aega sisustada kui oma küünilist, kibestunud, väärastunud maailmavaadet kommides vahendades. Üksikud teemaga haakuvad, mõistlikud või asja tuuma analüüsivad kommentaarid jäävad paraku hüüdja hääleks kõrbes. Võibolla minu professionaalsest kretinismist tingituna ei tulnud pähegi, e

Kiire on ja pole aega lobiseda, seepärast hästi lühidalt kolmest väiksest matkast-reisist, mis vahepeal tehtud. Paar nädalat tagasi sai rahvaga Juan de Fuca matkarajal ja telkimas käidud. See on osa West Coast Trail nimelisest matkast, mis vältab täismahus (75 km) terve nädala. Meil oli esialgselt plaanis teha 2-päevane matk 22+7 km koos kahe telgis ööbimisega China Beach'ilt Sombrino Beach'ile, aga kuna esimeselt päeval tuli räigelt vihma, siis polnud mõtet ennast leotama minna. Nii et reede õhtu asemel sõitsime telkimispaika alles laupäeva õhtul, panime telgid püsti, tšillisime seal veidi suure vihmapresendi all napakaid kaardimänge mängides, kobisime magama ja hommikul varakult alustasime matka. Matkaseltskonnas oli 7 inimest ja koer. Meie matkajuht Fraser on muidu kõva käpp mägironimises, aga kuna UVic Outdoors Club 'i president Andrew, kes pidi matka juhtima, omal vahetult enne matka sõrme lühemaks lõikas, siis aitas Fraser hädast välja. Muu rahva moodustasid peamis