Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Reedel pääsesimegi tänu Evelini abile Javi "töökoha" jõulupeole ning see pani argipäevadele ilusa punkti. John Deere'ga polnud seal küll rohkem pistmist, kui et nad olid teatris lauad reserveerinud ja maksid kogu lõbu kinni. Käisime Musiikkiteatteri Palatsis muusikali "Me and My Bodyguard" (filmi "The Bodyguard" ainetel, kus Whitney Houston peaosa mängis) vaatamas ning sellele eelnes kolmekäiguline õhtusöök. Kõike seda teatris. Oligi selline päris teatrisaal, rõdude ja loožidega ja puha. Ainult selle erinevusega, et puudusid tavapärased pinkide rivid, vaid kogu saal ja rõdud olid täis pikitud suuremaid ja väiksemaid lauakesi, kust sai samaaegselt süüa-juua ja etendust nautida. Meid paigutati kahesesse lauda kohe lava kõrvale, nii et juba mõnusa asukoha tõttu võis head elamust oodata. Pakuti vahuveini, punast veini ja seejärel toodi vähehaaval ka road lauda. Ettekandja oli üsna mossis näoga tädi, aga me ei lasknud end sellest häirida. Eelroaks pakuti pi

Lasteaia jõulupeod peaksid minu ettekujutuses ühed toredad ja isegi hardad üritused olema, mis lapsevanematele pisaragi silma toovad. Mu eelmise aasta kahe lasteaiapeo kogemused olid igatahes sinnakanti. Seekord läks aga teisiti. Pidu kestis napi tunnikese ning koju jõudsime kõik turris ja emotsionaalselt negatiivselt koormatud. Sellel aastal olid kasvatajad otsustanud, et selle asemel, et lapsed lavale rivistada ning õed-vennad ja vanemad tavapäraselt nende vastu publikuks panna, oleks toredam, kui kõik perekonnad istuvad suures ringis põrandal maas. Kõigile vanematele jaotati kätte laululehed ning siis läks idee poolest laulmiseks. Saatemuusikat ei olnud rohkem kui ühel lool ning lapsed, kes istusid oma perekondade keskel, ei saanud justkui aru, miks ja mida neilt oodatakse. Saati siis, et vanemad oleks viitsinud laululehtedelt neid laule kaasa joriseda. Ma ei tea, kuidas proovide ajal oli tekitatud situatsiooni imiteeritud, kuid näis, nagu oleks lapsed üsna segadusse sattunud. Axe

See nädal tõotab kujuneda ootamatult värvikaks. Täna õhtul Axeli lasteaia jõulupidu, reedel Javi "töökoha" jõulupidu, kuhu mindki viimasel hetkel ootamatult kaasa rebitakse, teisipäeval käisin Tõnis Mägi ja Kärt Johansoni jõulukontsertil Espoos. Viimasest praegu kirjutangi. Vastasin ühele FB üleskutsele sõita Tamperest Mägi ja Johansoni kontserti kuulama. Kuigi nende muusikute kontsertile läheks iga kell, siis ega ma asusalt öeldes meie olusid arvestades päris omapäi seda ette poleks võtnud, et organiseerida end teisipäeva õhtul kuhugi Espoosse. Lõpuks aga õnnestus nii, et Evelin soostus Irist hoidma, Javi vaatas Axeli järele ning pakuti ka transporti kohale ja tagasi. Tagatipuks veel kontsert ja sõitki tasuta. Võtsin mina siis asjast kinni ja lõin siit Tamperest minejatega kampa. Tulemuseks see, et mul pole ikka väga väga pikka aega nii eriskummalist õhtut olnud. Mind võeti lausa Evelini ukselävelt sinise mikrobussi küüti ning lõpuks raputati kodutrepil maha, nii et muga

Mõnel päeval tundub, et ilm on väheoluline komponent heaks enesetundeks, mõnel teisel jälle, et ilma mõju eest pole mitte kuskile põgeneda. Ma otsustasin mõne päeva tagused (27. november) mõtted ja tunded seoses ilmaga oma mällu talletada. Vähe on Soome kliimas päevi, mida võib koledamalt ette kujutada. Eriti kui seda näha ühena samasuguste päevade lõputult venivas jadas. Päike tõuseb umbes 9.10, loojub 15.20 paiku. Soojakraade +3 ümber. Madalrõhkkond, lõputu niiskus ja udu, mis paistab hõljuvat lausa pea kohal, andes nägemisulatuseks vaevalt 20 meetrit. Axeli haiguse ja enda magamatuse tõttu olime kõik tuppa surutud ning kell 17 aegu valdas mind kohutav tüdimus, kuid ees ootas vähemalt neli lõputuna näivat tundi, kuni oli lootust lapsed magama saada. Et mitte hulluks minna, otsustasin vaatamata pimedusele õue minna ja haige (õnneks palavikuta!) Axeli kaasa võtta. Panin lapse kärusse ja läksin jalutama. Mööda tuttavatest eramajadest ja siis üks juba mällu kinni tambitud ring mööda

Ma olen palju mõelnud ja arutlenud inimestega sel teemal, kas paiga vahetamine võib tuua õnne kellegi õuele või on see pigem põgenemine iseenda eest. Võin öelda, et aastaks 2011 olin ma jõudnud arusaamisele, et Tampere võib olla koht, kus ma elan rahulikult kuni oma elu lõpuni. Õnn peitus nii paljudes asjades, mida ma siinse eluga seostasin, mida endale siin lubada sain, millest unistada sain. Jah, Tampere on kaugel ideaalsest kohast maa peal, aga kõik puudused näisid ületatavad või ignoreeritavad. Kõik ebameeldivad asjad ja sündmused, mis nii või teisiti teele paistsid tulevat (novembri-detsembrikuu pimedus, ebaviisakad ja ignorantsed inimesed, perekonna kaugus, sõprade vähesus), tundusid lahendatavad ja lõpuks nauditavad. Ilmselt kõige tähtsam, et tolleks hetkeks olin ma leidnud sisemise rahu, mis peegeldus rahulolus selle koha ja võimalustega, mille olin enda koduks valinud. 3-4 aastat hiljem tunnen ja mõtlen ma hoopis teisiti. Elu on edasi läinud ja kõik on hoopis teisiti, kui

Sel ajal kui meie siin faktidega leppisime ja hakkasime konkreetseid plaane tegema, millal kohvreid pakkida ja lennata, selgus et meie teele veeres veel üks kivi. Javil ole eile "töö" juures üks vestlus, milles anti mõista, et järgmise aasta juunis võib talle avaneda poole aasta pikkune asenduskoht. Pool aastat ei lahenda meie elu, kuid siiski on see parim variant praegu saadaval olevatest. Konks on aga selles, et enne aprilli- või isegi maikuud pole võimalik kindlalt öelda, kas see töökoht ka päriselt tekib ja tema omaks saab. Ei tea, kas nutta või naerda selle olukorra üle. Kuidagi nii sürreaalne juba, et veel on siin universumis midagi, mis meid ootama suudab sundida. Juba kolm ja pool aastat oleme elanud nii, et meie ajaarvamine käib kellegi väljaspoolse antud tähtaegade abil. Näilised võimaluste avanemised, lubadused ja lootuste üleskerimine... ning siis jälle sulgumine. Iga lõpu järel on tunne, et meie karikas on nüüd viimse piisani täis, aga siis selgub ikka, et kuidag