Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Ühes sellega, et koolitöö ühele poole saab, käib nüüd kaasas ka see, et peetakse viimaseid pidusid ja jäetakse hüvasti. Esmalt oli vene tüdruku Svetlana sünnipäev/soolaleivapidu reedel. Muud rahvast sel mingil põhjusel polnudki, kui venelased ja kanadalased ning räägiti vene ja inglise keelt. Ja mingil huvitaval põhjusel olid kolmel inimesel seltskonnast Eestiga seoses positiivsed assotsiatsioonid - ühe vanaema oli eestlanna, teine oli kunagi eesti noormehesse armunud ja kolmas oli lihtsalt Eestis reisinud. Need on siis need sidemed, mis liidavad inimesi ühte ja teevad nad "omadeks" kaugel Kanadas :) Nostalgiat oli nii minul kui venelastel, kuna ohtralt sai kartulisalatit söödud ja White Russianit joodud. Ja siis see disko, kus ma sain aru, mis on slaavlaste tingimusteta kellegi omaks võtmise lahutamatu komponent. Kui sa oled seltskonnas "oma", siis on loomulik, et slaavi inimesed moodustavad kohe ühisrinde, kus blondil ja näiliselt üksikul tüdrukul nagu mina tantsu

Püha müristus, kus alles sajab! Juba kolmadat päeva ladistab vihma. Paistab, et kõik see sügistalvine vihm, mis normaalsesse Victoria sügisesse peaks käima ja millest sel aastal on mingi ime kombel pääsetud (sest olgem ausad - kuni novembri lõpuni oli ilm enamasti kui varasügis Eestis!), on nüüd täiega kohale jõudnud. Kampustevahelistest muruplatsidest hakkavad järved saama. Jänestest on kahju - need vaesekesed peavad seal nüüd ligunema samal ajal kui mina vähemalt toas saan istuda. Huvitav, kuhu neil varjuda on? Eile oli viimane loeng ja kui ma end nüüd kohe kokku võtan, siis selle nädala lõpuks saab kõigi koolitöödega ühele poole ja mul jääb veel viis päeva, et Victoriast rõõmu tunda. Viis viimast. Jajah. Nuuks. Leidsin viimaks kamba välkareid, kes Whistlerisse suusatama lähevad, nii et nüüd on otsustatud, et lähen ikkagi kolmeks päevaks Whistlerisse. Ja sealt siis juba otse lennukile ja tagasi Helsingisse! Ma ei julge isegi päris ette kujutada, kuidas see logistiliselt välja kukub -

Hommikune vaade minu aknast paar päeva tagasi (see vähene lumi sulas tunniga, aga lumi ikkagi!) Käisime Maria ja Doriening uisutamas. Oak Bay Christmas Lightening. Jõulutulede süütamine 25. novembril!?!? Inimesed paistsid seda butafooriat igatahes nautivat :D Sama teema, oehhh... ... õnneks ilusaid vaateid oli seal ka!

Sellest ma pole vist veel rääkinud, et kanadalaste s öömisharjumused loengus võivad vahel hulluks ajada. Esiti ma oletasin, et see on vist meie nõuka kasvatus, mis on mind alati ebamugavust tundma pannud, mis puutub söömisesse avalikus, selleks mitte mõeldud kohas. Aga sellest ebamugavustundest pole ma siiani lahti saanud. See, et joogipudel loengu ajal laual on, tundub normaalne - vedelikku on teinekord hädavajalik manustada. Ka see, et mõni kohvitopsiga loengusse tuleb (kuid olgu kinnine tops, et vältida kohvilõhna ruumis levimist!), on enam-vähem vastuvõetav, kui seda just kogu aeg ei tehta. Siin on aga on täiesti igapäevane, et pool klassist lutsutab või mälub midagi loengu ajal. Meil on iga esmaspäev ja neljapäev seminar, mis kestab 11.30-13.00. Ja iga jumala kord on seal 15-18 inimese ringis, kellest 2-3 raudselt oma toidupaki, olgu selleks siis võileib, plasttopsis salat, pitsalõik või mõni muu hõrgutis, lahti harutavad ja isukalt manustavad. Ühel tüdrukul on alati termos k

Poolaka tapmine elektripüstoliga Vancouveri lennujaamas oli emotsionaalseks jututeemaks juba täna hommikul juuksurisalongis, aktiivsed arutelud jätkusid feministliku antropoloogia seminaris. Hiljem netis tuhnides selgus, et ka Eesti meedia on teemale tähelepanu pühendanud: Kanadas tappis taseri löök lennujaama eksinud poolaka . Video, mis kogu asja laiema avalikkuse palge ette tõi, on siin (nõrganärvilistel mitte vaadata!). Ma olen küll ennast meelega enamiku meie meedias avaldatud artiklite kommentaare lugemast hoidnud - lihtsalt oma vaimse tervise huvides ei peaks neile suuremat tähelepanu pöörama. Enamik kommentaaridest jätavad mulje, et nende taga on kamp küünilisi või haigeid inimesi, kel pole muuga oma aega sisustada kui oma küünilist, kibestunud, väärastunud maailmavaadet kommides vahendades. Üksikud teemaga haakuvad, mõistlikud või asja tuuma analüüsivad kommentaarid jäävad paraku hüüdja hääleks kõrbes. Võibolla minu professionaalsest kretinismist tingituna ei tulnud pähegi, e

Kiire on ja pole aega lobiseda, seepärast hästi lühidalt kolmest väiksest matkast-reisist, mis vahepeal tehtud. Paar nädalat tagasi sai rahvaga Juan de Fuca matkarajal ja telkimas käidud. See on osa West Coast Trail nimelisest matkast, mis vältab täismahus (75 km) terve nädala. Meil oli esialgselt plaanis teha 2-päevane matk 22+7 km koos kahe telgis ööbimisega China Beach'ilt Sombrino Beach'ile, aga kuna esimeselt päeval tuli räigelt vihma, siis polnud mõtet ennast leotama minna. Nii et reede õhtu asemel sõitsime telkimispaika alles laupäeva õhtul, panime telgid püsti, tšillisime seal veidi suure vihmapresendi all napakaid kaardimänge mängides, kobisime magama ja hommikul varakult alustasime matka. Matkaseltskonnas oli 7 inimest ja koer. Meie matkajuht Fraser on muidu kõva käpp mägironimises, aga kuna UVic Outdoors Club 'i president Andrew, kes pidi matka juhtima, omal vahetult enne matka sõrme lühemaks lõikas, siis aitas Fraser hädast välja. Muu rahva moodustasid peamis

I have been trying to get my blog partly in English for the friends not reading Estonian for a while already, but it remained quite a challenge because of not having time as well as the urge to get things out in Estonian first, especially that this blog is almost my only way to keep my Estonian writing language active. Also, telling the same stories many times makes me to repeat things following a certain storyline and I often feel myself that my stories loose their magic for myself. I decided thus not to write in Estonian and English simultaneously, but keep some distance in time. I find it more enjoyable to write about my thoughts rather than events and I hope this suits for you too. I hope you enjoy reading it. In few days it will be two months since I arrived to Canada . I cannot realize it, honestly. Now you ask: how is it? Difficult to put in few words. As being longer in a foreign country, you always get those ups and downs. And I’m a person who never sees things black and whit

Käisime Mariaga teistkordselt Butcharti aedades. Polnud just kõige päikesepaistelisem ilm, aga kartuses, et kui kauem oodata, võivad lehed viimaks üleöö alla langeda, läksime ikka. Tegime veidi pilte ja üldse oli üks mõnus jalutuskäik. Järgmisel nädalavahetusel on plaanis minna 2-päevasele jalgsimatkale, sihtmärgiks Juan de Fuca matkarada Vancouveri saare läänerannikul, mis on osa kuulsast nädalasest matkast nimega West Coast Trail. Ööbime 2 ööd... TELKIDES! Õudne mõeldagi praegu, sest öösiti langeb temperatuur peaaegu nulli, aga samas põnev ka! Njah, enne tuleb köhast jagu saada muidugi... Nüüd aga esseekeste orjaks jälle, reede õhtuks tuleb kahega neist ühele poole saada. Muidu matkale ei saa. Vot.

Nagu oligi alust arvata, Halloweenist mööda ei pääse. Ega ei peagi, sest ausalt, huvitav on! Ma panin juba septembri alguses tähele, et Halloweenil on siin jõuludele ligilähedane tarbimisjõud. Kõik need Halloween-eri väljamüügid, alustades süütutest kõrvitsatest ja lõpetades kõikmõeldava Halloween-butafooriaga, mis peaks esile kutsuma õudu, müsteeriat ja fantaasiat. 31. oktoober jääb seekord kolmapäevale, seega võib arvata, et stiilipeod peetakse kas juba sel või siis järgneval nädalavahetusel. Minu "karneval" oli eile ära. Mul polnud eriti aega, et käia ja mingit ülilahedat kostüümi otsida, nii ma siis otsustasin, et sarvedega parukas ja veripunane huulepulk ajavad kah asja ära (seda enam, et need on piisavalt pisikesed, et ma saan koju kaasa tuua ja korduvkasutada). Oli neidki, kes mind ära ei tundnud ja pidasid mu läikivmusti lokikesi naturaalseteks. Einoh, kas teie meelest käib keegi tänapäeval ringi sellise soenguga??! Esmalt käisime "semuprogrammi" rahvaga kus

Ma tõmbasin täna viimaks jooksuriided jälle selga (seda on tänasega kokku niisiis alles kaks korda mu siinoleku ajal juhtunud, rohkem pole mahti saanud) ja otsustasin, et ma lihtsalt pean jälle mingisse sportlikku rütmi saama, vastasel korral põlen lihtsalt koolistressist läbi. Võtsin mingi suvalise sihi ja sörkisin mööda ümberkaudseid tänavaid (ma ei tea ikka veel, kas siin lähedal ka mõni päris jooksurada on, selline, mis kulgeks kuskil metsatukas või pargiski vähemalt ning poleks asfaltkattega). See tundub super lahe, et meil on täna, 23. oktoobril selline päikest täis päev, +17 sooja! Nii ma siis sörkisin ja selline enam-vähem nõiduslik tunne tekkis sumades krõbisevate vahtralehtede vahel. Tõstsin pilgu üles ja tohutud vahtrapuud kuldkollastes ja punakates lehtedes kaardusid pea kohal, okste vahelt paistis sinisinine taevas. Tänavad olid kohati suurete lehekuhilatega palistatud, tekkis peaaegu väljakannatamatu soov neisse sisse "kukkuda." :D Ma tundsin mingit magusat lõhn

Nagu ma ütlesin, pole jupp aega kirjutamiseks mahti olnud. Viimased kümme päeva läksid oimetuks lugemise ja kirjutamise tähe all. Noh, eks siin ole oma mõju ka sellel, et ma sel ajal, kui teised usinalt lugesid ja õppetöö rutiiniga harjusid, kuskil 1000 km kaugusel mägedes kolasin. Nii siis ongi, et ma üle seitsme tunni öösiti magada pole jõudnud, sest kuskilt tuleb võtta aeg, et nädalas keskmiselt 200 lk teoreetilis-filosoofilist kirjandust lugeda, iga teksti kohta intrigeerivaid küsimusi formuleerida, seminarides osaleda ja esseesid kirjutada. Ma mõtisklesin selle üle, et huvitav, miks see kõik ikkagi nii kurnav on? Et kas küsimus on puhtalt keeles ja selles, et need lugemised on antud arvestusega, et neid loevad emakeel kõnelejad? Ma oleks ju ka justkui 3,5 aastat peaasjalikult inglise keele peal olnud... Ja seepärast ma arvan, et asi on pigem seotud seminaridega ja probleem on psühholoogilist laadi. Nimelt on mul senini seminaris tunne, et ma ei suuda järje peal püsida. No mis

Appikene, ma pole kuu aega sõnagi kirjutanud!?! Aga meil on kõik hästi :) Javi sõitis eile tagasi Soome ja mina püüan oma sadade ja sadade lehekülgede lugemistega järje peale saada. Varsti-varsti kõigest vahepealsest pikemalt.

Ma käisin täna Harunaga kohvil. Haruna on 20-aastane kaunis jaapanlanna, kes ka Victorias vahetuses on. Kohtusin temaga oma siinoleku esimesel päeval ja peame siiani kontakti. Ma mäletan meie esimestel kohtumistel mõtlemast, et ta paistab nii õrn ja avatud, naiselik ja trendikas (kannab kõrge kontsaga kingi, alati miskit uut ja nappi seljas, alati meigitud) samal ajal - selle olekuga peab ta nii mõnedki mehed rööpalt maha sõitma... Ka mäletan teda ahhetamas, et ta on kuu ajaga Kandas elades juba 2 kilo juurde võtnud ja see ei või nii jätkuda! Kuigi ma olen vanem ja targem :P ja tema rohkem minult nõu küsib, kuulasin ma täna teda sõna otseses mõttes suu ammuli. Ta nimelt paljastas, et ta ei saa aru, kuidas Lääne tüdrukud ja naised saavad endale seda lubada, et nad nii magedad ja lohakad välja näevad!? Jaapanis ei tule see kõne allagi! Jaapanis on äärmiselt oluline, et sa oma garderoobi kogu aeg uuendaksid ja kannaksid viimase trendi riideid. Kui sa tahad olla hinnatud naine, siis ilma m

... kohtab pidevalt inimesi, kellega otsekui loomulikult vestlusesse satub. Täna näiteks käisin ma kuskil pärapõrgus ühte kasutatud ratast vaatamas ja olgugi, et see oli mu jaoks liiga väike ja jäi ostmata, rikastas see käik minu elu. Muidu ma poleks ju kohtunud Dukega, kes pakkus mulle killukese kanadalaste elufilosoofiast. Vastupidiselt eestlastele, kelle mobiilsus piirdub Lõuna-Eesti maakohast Tallinna kolimisega, on Kanadas üsna tavapärane, et elu jooksul elatakse nii siin- kui sealpool Kanadat. Elukoht võib vabalt olla igal neist 7700 km-st, mis kulgevad Vaiksest ookeanist läbi kogu Kanada Atlandini välja. Seal, kus väljavaated on parimad, tavaliselt töö osas, end parasjagu sisse seataksegi. Ümberkolimist võib ette tulla igas eas. Ma küsisin Dukelt, kas see raske pole, kõik maha jätta ja otsast alata? Ta ütles, et iga kord on raske, alguses rohkem, pärast vähem, aga tänu seesugusele mobiilsusele on kasvanud temast tugevam isiksus. Miks? Väikeses fikseeritud kogukonnas elad sa tiht

Pühapäeval oli nii ilus ilm, et patt oli midagi muud teha, kui päeva aktiivselt väljas veeta. Ma olin esimesest Victorias oleku päevast alates unistanud sellest, et kui on aega ja hea ilm, siis võtan ette ühe pika-pika jalutuskäigu kampusest sika-saka mööda mereäärt kuni kesklinna lõpuks välja jõuan. Ühtekokku on see oma 15 km ma arvan. Ma ei osanud mitte kedagi ette kujutada, kes selle jalutuskäigu minuga otsast lõpuni rõõmuga kaasa teeks. Nii ma siis pidasin paremaks omaenda seltskonnas minna. Esimene rand on siit kampusest umbes 10-minutise teekonna kaugusel. Täiesti fantastiline rannailm oli: taevas sini-sinine, ei ühtki pilve, päike säramas ja sooja kõvasti üle +20. Loomulikult oli rand päevitajaid tulvil. Aga nii 200 m plaažist eemal oled sa juba mere, liiva, kaldale uhutud puumaterjali ja taamal seilavate purjepaatidega ihuüksinda. Mõne aja pärast kohtasin ma üht 50ndais hollandlast, kes tuli minuga juttu puhuma, aga hoiatas: "Ära sa jumala eest Euroopas räägi, et siin sell

Need hägused mäed seal taamal on Seattle lähistel, USAs. Oma jalutuskäigu jooksul sain ma sõnumi: "Welcome to US Fido(=telefonikompanii), if you want to...". Nii et mul õnnestus tehnoloogilises mõttes riigipiirigi ületada, füüsiliselt sinna saamiseks tuleb aga kõigepealt viisat taotleda. Ma ei tea veel, kas ma viitsin sellega jamada. Aasta pärast pidi ju viisavabalt saama. Teine asi, kas ma lähiajal just siia Uuele mandrile tagasi tulen...

/Mina ja mu korterikaaslane Chong Hiinast./ Eile traavisin jälle mööda poode. Seekord jalgratta otsinguil. Selge on see, et mul pole vähimatki plaani osta neljaks kuuks uut ratast. Niisiis kasutatud rattad. Ma pidin perseli kukkuma, kui nägin, missuguste rääbakate rataste eest küsitakse kasutatud rataste poodides 150 ja rohkem dollarit. Kas nad on siin hullud? Javi ostis kunagi 120 euro eest väga kobeda kasutatud ratta Soomes, aga need siin, andke andeks... Käisin siis ikka ühes ja teises kohas (osad bussimarsruudid linnas hakkavad tänu sellele juba pähe kuluma, midagigi head) ning otsustasin netikuulutuste rüppe tagasi pöörduda. Ma olin senini kõigest, mis üle 50 dollari maksab, seal kõrvale vaadanud, nüüd tulin siis maa peale nö. Lootust veel on. Pidutseda pole eriti mahti olnud ja kui aus olla, siis ei tõmba kohe kuidagi vahetusüliõpilastega ringi sebima. Ma olen endiselt veendumusel, et igaühel saab olla vaid üks Erasmus elus. Ükskõik kui mitu korda sa hiljem veel Erasmuse või

Mul oli üksjagu kartust selle ees, et kas ma üldse pihta saan, mida neis räägitakse, rääkimata siis aktiivsest osalemisest. Teisipäeviti ja neljapäeviti hakkab olema kaks loengut: Feminist anthropology (feministlik antropoloogia) ja Ethnicity in Global Perspective (etnilisus globaalsest perspektiivist), mõlemad on 3. ja 4. aasta bakalaureuse ained, seega peaks olema rohkem kui jõukohased. Kolmapäeviti hakkab aga toimuma magistriaine Anthropology in Theory (antropoloogia teooria), mis toimub 3-tunnise maratonina ja millest tuleb üks katsumus. Ma tean. Tegelikult midagi hullu veel ei olnud. Kõik paistavad meeldivalt üllatunud olevat, kui kuulevad, et ma olen kuskilt Eestist pärit, aga ei tee mõne aja pärast sellest enam numbrit. Mis on tore. Üldiselt on nii, et kui sa lektorit kuulad, siis jõuab üsna hästi sammu pidada, kui aga keegi kuskilt küsib midagi ja läbisegi seletamiseks või jutustamiseks läheb, siis läheb järg käest. Jubedalt on konsentreeruda vaja. Esimesed loengud on si

Telefoniprobleem on lahendatud. Ehk raha on jälle kulutatud. Kui alustada algusest, siis polegi selline pisikene leiutis nagu teisendajaga adapter nii süütu asjake, nagu ma soovisin endale ette kujutada. Esiteks seda ei müüda teinekord ka hästi varustatud kauplustes. Kas kohe üldse ei müüdagi või on otsa lõppenud. Teiseks, kui me arvame, et tänapäeval on kõiki tehnikaimesid vähemalt sajas erinevas margis, värvitoonis ja hinnaklassis, siis seda asjandust ei ole. Victoria linnas vähemalt on väidetavalt ainult ühte tüüpi, mis maksab 60 dollarit!!! Mingi pisike asi pidi olema ju... Kolmandaks tuleb välja, et on ka teistsuguseid ja odavamaid, aga need on mõeldud kanadalastele või muile ameeriklastele, kes lähevad Euroopasse ja seal hätta satuvad. No mida põrgut, mis seal siis nii väga vahet nüüd on, kes kuhu läheb? Nii ma siis veetsin umbes kolm tundi ühest kohast teise joostes ja lõpetasin sellega, et ostsin omale uue Nokia laadija, mis sobib Kanada vooluvõrku. See on investeering, mis mak

Siiani on üks vapustavaid asju ikkagi see, et ma elan minevikus. Kui mul siin läheneb aeg keskööle, siis Eestis ja Soomes hakkab järgnev tööpäev hoogu sisse saama; kui mina silmad lahti löön, käivad sealpool juba magamaminekuaskeldused. Te olete inimesed tulevikust ja minul on võime mõjutada minevikku :) Magic! Täna ma sain lõpuks õnnelikuks Kanada SIM-kaardi omanikuks. Fido ruulib siin. Järgmise nelja kuu jooksul paluks siis kontakteeruda järgmisel numbril: +12508857371 . Kõnedele vastamisest üritan ikkagi eemale hiilida: siin nimelt on praktikaks, et kõne eest maksab ka vastuvõtja... SMS-d on igal juhul teretulnud! Vähem õnnelikum lugu on sellega, et mu telefoni aku on nüüd suremas ja vajab elektrilaengut, aga minu aku siinses vooluvõrgus ei lae. Kuigi ma juba ostsin kohaliku adapteri, tuleb välja, et minu akulaadija on limiteeritud 50 Hz-ga, Kanadas aga kasutatakse 60 Hz. Erinevused on veel vattides ja voltides ja kes teab milles veel - ma ei tahagi aru saada. Ega ma ometigi ju

Eile linnas käies jõudsin ma sisseostude tegemise kõrval Victoria südalinnas ka paaritunnise jalutuskäigu teha. Victoria oma 350 tuhande elanikuga on British Columbia (edaspidi BC) pealinn, asub Vancouveri saare kõige lõunapoolsemas otsas (seda kalasaba saare otsas kutsutakse Greater Victoria) ja on enam-vähem sama kaugel Vancouverist ja Seattlest USAs. Kui ma Victorist rohkem teada saan, siis valgustan, aga praegu räägin vaid esimestest muljetest. Südalinna tänavad moodustavad hästi sümmeetrilise ruudustiku peatänava Douglas streeti ümber. Nagu Ameerika mandril peabki, on hästi palju ruumi, sest tänavad on laiad. Tänavad on hästi puhtad ja lilleõites, neis on mingit seletamatut atmosfääri – Tamperega võrreldes kohe palju-palju rohkem. Siin on kümneid ja kümneid rahvusrestorane, eesti oma on ilmselt palju tahta, aga itaalia, kreeka, hiina, vietnami, tai, india, mehhiko, jaapani ja nii mõnegi teise maa omi märkasin otsekohe. Siin on lausa oma chinatown (hiinalinn). Ka jäävad silm

Helsingist London Heathrow lennujaama jõudnud, seal kuus tundi passinud, edasi üheksa tundi üle Atlandi ookeani, Gröönimaa ja üle kogu Kanada lennanud, olin 15.30 kohaliku aja järgi viimaks Vancouveris. Tollis oli üksjagu õnne, sest peale pilguheitu minu passi ja küsimist, kui kaua ma Kanadas olla kavatsen ja mis põhjusel, tuli mul esitada Victoria ülikooli vastuvõtukiri, mille ma olin...uups!... maha unustanud. Õnneks rahuldas tolliametnikku pataka muude Victoria ülikooli logodega kirjade nägemine. Nii et uhhhh, detailidesse nad ei viitsinud laskuda. Nii ma siis olingi vaba jätkama oma tegemisi Kanadamaal. Edasi Victoriasse jõudmine oli ajamahukas, kuid lihtne. Tuli lihtsalt bussi oodata, mis lennujaamast Vancouveri sadamasse viis, kust on praamiühendus Vancouveri saarega, kus Victoria asub. Võrreldes Helsingi ja Tallinna vaheliste praamidega on need Victoria praamid ikka väga aeglased ja nigelad, aga noh, ajab asja ära. Selleks ajaks, kui ma praami peal istusin, oli mu väsimus ka j

Ja nii ma siis olengi suure lombi taha teel. Niipea, kui ma Vantaa lennujaama bussis istusin, oli rahu maa peal. Siis tead, et muuta ei saa enam midagi – ümber mõelda, midagi juurde pakkida või välja vahetada, mis maha jäi, jääbki; tegemata asjade pärast pole mõtet enam muretseda – ei jõudnud, siis ei jõudnud; ja mis kõige tähtsam – oma reisi osas ei saa enam ümber mõelda, protsess on alanud. Mitte kunagi pole ma endalt enne reisi nii palju küsinud: milleks ma seda teen? Mis kuradi pärast on mul tarvis pool oma elamist jälle kokku pakkida ja neli kuud kuskil tuhandete kilomeetrite taga veeta? Sada korda mugavam oleks koju oma asjade keskele jääda ja Javiga koos seda mugavust nautida. Lisaks oleks Tampere kodus oma elu edasi elamine oluliselt odavam ja tõenäoliselt saaks siis ka magister aasta lõpuks tehtud. Mõistlikum, mõistlikum, mõistlikum. Javi ei saa ilmselt senini lõpuni aru, miks mul sinna vaja on minna. Ega ma isegi, lõplikult, aga mul on aimu. Aimu sellest, et minu sees on