Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Oleme siin ligi 10 päeva kõik mingi viirushaigusega maadelnud, mis meid kuidagi maha ei taha jätta. Axel, Javi, mina ja nüüd vist ka Iris. Igaühel sümptomid ja reageerimine olukorrale veidi erinevad, kuid 100% tervist pole tagasi antud kellelegi. Irisel on nohu, köhatab vahetevahel ja on viimase kolme ööpäeva jooksul oksendanud omale sisse söödud piimakoguse kord päevas purskkaevuna välja. Muidu ta küll haiglane välja ei näe ja ma loodan, et need sümptomid hakkavad taanduma ega muutu millekski hullemaks. Tegelikult on nii, et ega mul polegi mingit kogemust, mismoodi mingi (gripi?)viirus beebidel ilmneb. Axel polnud ju rinnapiimal olles kunagi haige. Axelil sai täna aga esmakordselt elus kõrvapõletik diagnoositud. Kuigi ta paistis peale eelmise nädalalõpu haigust taastunud olevat, on ta sageli siiski hirmus viril ja jonnakas. Öösiti on palju ärganud ja mõnikord võtab nutt ikka väga suured tuurid üles. Mõtlesime, et ju on siis jälle mingi selline "raskem" periood tema arengus j

Mul on raske seda endale tunnistada, kuid praegust eluetappi saadab tihti tunne justkui oleks meie elu mingisse paksu halli udusse mähitud. Ja see tunne ei ole hea. Vaatad kõike läbi lõputu udu, mille taga kuskil kaugel on vististi päike ja tõeline elu, aga meie ei suuda mitte kuidagi leida teed sinna teisele poole. Sellele meeleseisundile ei aita kaasa pikk ”muust maailmast” eraldatus – oleme kogu perega alates augustist kogu aeg siin Soomes olnud (kui minu väike 3-päevane oktoobrikuine randevuu Eestisse välja arvata) – , see otsatu kole lumetu talv, väikeste laste vanemateks olemine, Javi kestev tööta olek... Ei saa öelda, et kui neid tegureid poleks, oleks kõik kindlasti ilus, kuid need on sellised faktid meie argises elus, mis ei lase teha suuri muutusi. Isegi spontaanne argirutiinist väljamurdmine on suhteliselt võimatu.Sest... kõik meie võimalused, teod, mõtted ja tunded on omavahel seotud. Ei ole kaugel aeg, kui võime ilmselt öelda, et Javi on kolm pikka aastat tö

Iiris on naeratama ja imiteerima hakanud. See oli vist 13. veebruar, kui ma esimest korda aru sain, et ta nüüd naeratamist päris teadlikult imiteerib. Vahel naeratab kohe päris pikalt. Ka keele suust välja ajamist oskab imiteerida, pilguga haakub ja mulle tundub, et paaril korral olen ma teda tabanud proovimast ”jutustama” hakata. 6 nädala vanuses nõuandlas käies oli ta 53 cm pikk (sünnipikkusega võrreldes +5 cm) ja kaalu oli 4,5 kg (sünnikaaluga võrreldes +1,6 kg). Seega kasvab ja kosub meie väike printsess väga ilusasti. Pole enam jälgegi neist peenikestest keppjalgadest ning kanatiibu meenutavatest abaluudest. Volüümi on kõvasti igalt poolt juurde tulnud, mitte et just trullakas, aga siiski vormikas preili. Ja põsed on nii punni läinud, et nägu meenutab praegu pigem ristkülikut kui ovaali. Oi seda roosamajandust! Kõik mu pereliikmed tuletavad mulle meelde minu kunagisi sõnu, et ”mina oma tütart küll kunagi roosasse ei hakka riietama!” Ja nüüd ma teen seda peaaegu iga päe

Meie Axu sai mõne päeva eest kaheseks. Ta kaalus täna lastenõuandla 2-aastase ülevaatuse ajal 10,2 kg ja pikkust oli 83,4 cm. Nädal tagasi kodus näitas kaal 10,8 kg. Arvatavasti on viimane number tegelikule lähemal, lihtsalt nädalalõpul oli Axel haige ja ju see kaal siis veidi langes. Mitte midagi pole teha - me, emad, oleme kõik selle vitsaga löödud, et arvame, et meie lapsed peaksid hästi sööma ja hästi kosuma. Siis tundub maailma ideaalsem. Arutasime ka selle Eestis levinud valemi üle, et kaheaastase pikkust kahega korrutades saame täiskasvanuea pikkuse. Selle järgi oleks Axel kunagi 167 cm pikkune väike Napoleon. Mõned isiksuseomadused – jonnakus ja võimukus – paistavad praegu küll meie omale Napoleonile viitavat ja väidetavalt oli see väejuht 168 cm pikk. Sünnipäevanädalavahetus möödus vastupidiselt igasugustele ootustele. Jah, selles mõttes läks küll kõik plaani mööda, et Eesti vanaema, tädi Kersti, onu Margus ja täditütar Mirell tulid külla. Küll aga polnud erilist pidutuju

Meie hommikune vestlus Axeliga, kui teda lasteaeda minekuks riietasin: Axel: "Pipo" (sm k 'müts') Mina: "Müts" Axel: "Pipo" Mina: "Müts" Axel: "Pipo" Mina: "Müts" Axel, kaval säde silmis: "Kommi!" Mina: "Mmmmmüts!"