Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Eile nägin filmi, mida kuidagi peast ära ei saa. Jutt käib Vereteemantist (Blood Diamond, 2006), http://blooddiamondmovie.warnerbros.com/ . Ma pole filmikriitik. Seega ei kommenteeria ei teostust ega näitlejatööd (kuigi Leonardo DiCaprio on mu arvates tõesti andekas näitleja). Pigem jäi kummitama see valge mehe taak. Olen viimasel ajal palju globaliseerumisest ja postkolonialismist lugenud, kuid tõesti, mitte miski ei toonud kogu seda sõnumit nii valusalt ja selgelt esile, kui see film nüüd. Kas me saame üldse mõelda, et inimesed on tegelikult oma loomult head ja barbaarsusest on väljapääs, et kuskil on lootus...? Mis annaks meile veel põhjust sellesse uskuda? Kõik on ju lõpuks üks nõiaring, mille valitseja on valge mees. Enamusele meist tundub, et meil kõigil pole selle looga eriti midagi pistmist - on kuskil Aafrikas mingid haiged mehed, kes ei-tea-mille nimel kemplevad, oma isasid ja vendi tapavad. Ja just siin selle nõiaringi võimus peitubki - need sidemed on muutunud nii nähtamatu

Positiivne on ainult see, et SDE võitis 4 kohta enam kui eelmistel valimistel. Kahjuks ei usu ma, et valimisliitu moodustades suudaksid nad eriti midagi oma valimislubadustest realiseerida. Ja seda hakatakse nimetama kompromissiks. See, mis Eestil puudub, on üks arvestatav vasakerakond. Kui K-partei mõtlevam osa teadvustaks ja sõnastaks kindlamalt väärtused, mille nimel nad võitlevad ja looksid ühendpartei SDE-ga (jättes kesikute korrumpeerunud ladviku kus seda ja teist), siis võiks midagi sündida. Ma loodan, et selle päevani pole liiga pikk maa. Ka tuleks lõpuks mõista, et ka venekeelse elanikkonna hulgas on tarku ja Eesti rahva (ärge unustage, et ka venelased on samaväärne osa Eesti rahvast) jätkusuutlikust tulevikust hoolivaid inimesi. Neil on meiega samasuguseid ühishuvisid. Millal ometi hakatakse nende inimestega arvestama? Seni on üldist ignorantsi venekeelse kodanikkonna suhtes aktiivselt ja edukalt ä r a k a s u t a n u d ainult K-partei. Loodan ka seda päeva näha, millal teis

Eesti rahvus- ja integratsioonipoliitika on ikka koledalt läbi kukkunud. Mitte niivõrd seadusandluses pole asi, kuivõrd sallivuses - ma lihtsalt eeldan, et sallivuse kui väärtuse iseenesest tähtsustamine ja õpetamine on integratsioonipoliitika ülesanne. Paraku on hoopis radikaalne natsionalism kui ideoloogia meie ühiskonnas aina enam võimust võtmas. Kusjuures põhjendustesse ei lasku enam keegi. http://www.postimees.ee/040307/kommentaarikeskus.php?ARTIKKEL_ID=248127&TASK=KOMMENTAARID

Appiiii! Ma olen nüüd 4 päeva järjest kodus istunud ja püüdnud ennast kokku koguda, et 8. märtsi seminariks ette valmistuda. Pole mingit alternatiivi, sest õppejõud läbirääkimistele ei kaldu - tegi selle piisavalt selgeks, nii et mõte sellele mõtlemastki tõrgub. Programmis on kirjatükid nimega 'thesis writing journal' (aim sellest, kuidas see peaks välja nägema, tegelikult puudub), 8-10 lk pikk magistritöö metodoloogia ja 5 akadeemilise artikli lugemine ja nende põhjal reale küsimustele vastamine ja ettekanne. Seosetud read ilmuvad arvutisse nii aeglaselt, nagu oleks mõtted valgusaastate kaugusel... See-eest pole ma kunagi varem 10-minutilise täpsusega olnud kursis valimistulemuste uuendustega. Paraku näib, et mis puutub toetusega rahaahnusele ja diktaatorlusele, siis pole nelja aastaga eriti midagi muutunud :(

Nagu arvata võiski, on 24 tundi vaba ligipääs internetile vaid erakordselt pidurdav tegur kõigi endale antud lubaduste täideviimisel. No ikka kiikan iga sortsu aja tagant vaatama, et mis maailmas (või siis vähemalt Eesti väikeses konnatiigis) uudist. Ja nii ma siis sain jälle põhjust vihastamiseks. No mida hakata peale selliste ajakirjanduslike "üllitistega" nagu: "Ka ei avalikustanud Herodes lapse perekonna sotsiaalset ega ka rahvuslikku tausta, sest tegu oleks delikaatsete isikuandmete avalikustamisega, mis on keelatud." (PM, http://www.postimees.ee/010307/esileht/krimi/247627.php )? Või siis ükspäev oli selline pealkiri jälle: "Inglismaal eestlanna vägistanud venelane läheb vangi" (EPL, http://www.epl.ee/artikkel/373994 ). Mis tegelikult teeb vaid paar näidet ajakirjanduses vohavast küündimatusest käsitleda igasugu teemasid, segamata asjasse rahvust, kui see pole just sisuliselt vajalik. Need rahvuse kunstliku rõhutamise ja rahvavaenu õhutamise trikid o

Javi sõitis täna ära Madriidi, sest pühapäeval on vennatütre Natalia ristimine - suur perekondlik sündmus, kus Javist saab ka ristiisa. Loodan, et ta naudib seal olemist ja seekordne sealolek tuleb rõõmus nagu alati, vaatamata sellele, et vanaema nüüd haiglasse sattus ja kõik tema pärast hirmsasti mures on. See kõik annab mulle võimaluse kodus segamatult meie suure ilusa laua taga arvutit klõbistada - lubadusega mitte millegi teisejärgulisega tegeleda, vaid magistritööle hoogu sisse puhuda. Teatud määral see ka toimib. Üritan meeles pidada seda elevat tunnet ja ühtaaegu veendumust, mis viimasest kohtumisest oma juhendaja Ullaga jäi - et mul on, millest kirjutada, et kõik on oluline, vähemalt esialgu, pane ainult kirja! Hetkel veel on selline positiivne tunne, et see lugu hakkab jooksma, sest mis ta muud on, kui üks lugu inimestest meie ümber - sotsiaalantropoloogilisest vaatepunktist.