Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Viisin Mercuri jalutama. Ehk siis kasutasin ära päikesepaistelise õhtu, hüppasin ratta selga ja kihutasin teistkordsele Ruissalo avastusretkele. Umbes 28 km kogunes kilometraaži ja koju jõudes oli tunne fantastiline - füüsilisest pingutusest, värskest mereõhust, päikesepaistest, maa-atmosfääri sisseahmimisest. Kuigi me eelmisel pühapäeval Javiga seal juba käisime, siis väga palju tol korral näha ei õnnestunud. Täna aga sõitsin saare kaugeimasse otsa välja. Avastasin, et asfaldiga kaetud rattatee viibki päris saare tippu välja. Nii oli mõnus kimada seal ja samal ajal ümbrust imetleda. Avastasin, et Ruissalos on vana mõisakompleks, pargid, mitu avalikku randa, tohutu suur kämpinguala, kultuurmaastikke, golfiväljakud, botaanikaaed ja terve rida idüllilisi elamuid. Muide, vean kihla, et need õnneseened, kes seal elavad, on oma valduste omanikuks kunagi väga ammu saanud. Ei usu, et nüüd sinna kellelegi enam ehitusluba antakse. Ja see on hea! Paiga peamine võlu minu jaoks ongi just selles, e

Ilmateade sakib Turu koha pealt täiega. Lubati ju neli päeva jutti ilusat päikesepaistelist ima, aga täna kõik lauspilves. Pettus missugune! Minul oli plaan peale tööd ratas võtta ja Turu linna rattalt avastama minna. Kas veelkord Ruissalosse, kus pühapäeval Javiga käisime, või kuhugi mujale. Seega otsustasin hommikul ka trenniriided maha jätta, mis nüüd väikest süümepiina tekitab, sest võta näpust - need pilved rikkusid minu plaanid ja ei tee ma ei seda ega teist. Selle asemel istun kodus, loen igasugu värki vaheldumisi ja söön. Jäätist. Liiga palju. Ja kui säherdune torssis ilm jätkub, siis... Ei, mina jäätisefriigina ei saa öelda ära plombiirijäätisest värskete maasikate-vaarikate ning vaniljekastmega. Njämma! Maasikaid-vaarikaid ostan turult, nüüd on need üsna mõistliku hinnaga juba. Lisaks ostsin täna kukeseeni ja homme sepitsen neist miskit head. Turult toidu ostmisest on selle aasta jooksul üldse mu suur armastus saanud. Hervantas meil turgu ei ole, muud Tampere turud jäävad kau

Javi oli esimese nädalalõpu Turus. Selleks motiveerisid vanade purjelaevade üritus ja fakt, et minu Tamperre tagasikolimine on nüüd nii lähedal, et kui ta kohe oma võimalust ei kasuta, siis äkki ei kunagi enam. Võimaluse all mõtlen tasuta majutust Turus minu seltsis kogu nädalavahetuseks ;) Kuuldes, et Javile oli see esime nädalalõpp Turus, pööritasid inimesed silmi, aga tõele au andes - minagi naudin nädalalõppe palju enam Tamperes, meie oma kodus, ja mul ei ole midagi selle vastu, et me üksteist vastakuti ei külasta, nagu paljud teised paarid samas situatsioonis ehk teeksid. Tampere on kodu ja minul aitab iganädalane sinnasõit kõige paremini töisest rutiinist välja saada. Head ilma ei lubatud ja sellepärast me mingit eriti suurt vabaõhuüritust ei planeerinud. Varem olime küll mõelnud, et kui Javi tuleb, siis võiks mõne pikema, ehk paaripäevase ja telkidega rattamatkagi teha. Reedel sadas kogu õhtu, nii et veetsime aega tubaselt. Laupäeval käisime purjelaevu imetlemas ja olin tõsisel

... inimesed õigel ajal magama oskavad minna ning nädalavahetusel end mõnusalt välja puhata? Minul on kogu aeg hullult tegemist ja kui parajasti polegi, siis mõtlen midagi välja. Ja kui ma olen üksi, siis seda hullem - keegi ei kehtesta piiranguid. Nii juhtubki, et kuigi ma olen sageli otsustanud, et olen omadega täiesti läbi ja poen kell 10 põhku, siis avastan end ühtäkki alles südaööl silmi hõõrumast ja kalkuleerin kohkunult, et näh - polegi jälle seitset unetundi. Ja kui kell ei löö veel südaööd, siis täidan ma selle aja ilmtingimata voodis lugedes. Kuni tähed silme ees hüplema hakkavad. Täitsa totter. Justnagu kahju oleks magada, justnagu kõik jookseks eest ära, kui seda kohe praegu ja põhjalikult ei teeks. Tööl kirjutasin töölepingu 3-nädalasele jätkule alla. Viimane päev SDL-s on 28. august. Rääkisime ülemusega jälle ka võimalusest kunagi hiljem SDL-i vabakutselise tõlkijana jätkata. Mulle sobib, et nad seda mulle ise pakuvad ja lubavad peakorteri poolt kehtestatud kriteeriumide

Meil oli töö juures täna üle pika aja koosolek, tõstatati kvaliteediga seotud probleeme ja SDL-s läbiviidavaid muudatusi paremaks kvaliteedikontrolliks. Kuulasin ettekannet ja kommentaare ja vaatasin enda ümber ringi. Aasta on selles keskkonnas möödunud, aasta on need inimesed mu ümber olnud, igakuised koosolekud selles saalis toimunud. Ja varsti seda enam pole. SDL on mulle igatpidi huvitav ja arendav töökeskkond olnud ja inimesi siin, kuigi sõbraks ei saaks neist päris kedagi nimetada, hakkan ilmtingimata taga igatsema. Meil on palju intelligentseid ja huvitavaid inimesi ja inimsuhtete tasandil on kõik väga hästi. Mitmetega siinsetest töökaaslastest pole ma kunagi millestki töövälisest rääkinud, aga paljudega olen. Ja alati on tunne, et igaüks neist on üks põnev aaretekirst. Töökaaslased pole sõprus- ega perekond, töö pole mõeldud selleks, et inimesi siin üksipulgi ja süviti tundma õppida, aga minul on just selle võimaluse otsalõppemisest kõige rohkem kahju. Nuuks. Peale ülemuste ja

Sellesuvine puhkus on läbi. Kolm nädalat, ruttu see läks. Käisime Lapimaa kaudu Põhja-Norras ja siis Eestis. Norra-reis kujunes äärmuslikuks low-budjet (madala eelarve) reisiks. Magasime 9 ööd autos, ühe lõkkekoja pinkidel südaöise päikese all, ühe metsamajakese (sm k 'tupa') puust lavatsil ja 3 ööd Tromsø sõbra juures voodis. Pesime korralikult umbes iga kolme päeva tagant, külastasime hambapesuks ja tualetiks rekordarvu bensukaid, sõime Soomest Lidlist ostetud toitu, lasime matkapriimusel pakitoitu keeta, jõime peamiselt Eestist ostetud odavaimat veini (petsime halba kvaliteeti kallates veini spetsiaalsesse veinimärssi), muuseume ei külastanud ja suveniire ei ostnud. Raha kulus vaid bensiinile ja paarile praamipiletile, tõsi sellelegi omajagu. Paar korda hellitasime end ka Norra põhimõtteliselt odavaima ja maitsvaima toidu - lõhe ja krevettidega. Lapimaalt sõitsime läbi õnneks umbes nädalase edumaaga õgardlike sääseparvede ees, nii et selles mõttes vedas eriti. Sääskedest mar

Emm.... ei teagi, kuidas alustada. Suu on kõrvuni peas, sest kõik läheb täpselt nii, nagu olen soovinud. Isegi paremini. Vististi olen tagasihoidlikult soovinud :) Igal juhul kokkuvõte on selline, et minu pusle tükikesed sobituvad sujuvalt omale kohale, ilma mingisuguste pingutusteta. Juulikuu on üllatusemuna! Sellele mõistujutule siis viimaks selgituseks, et doktorantuuri kandideerimine läks edukalt, suuline kinnitus on antud, et septembris võin jälle koolipinki istuda. Boonusena lisandus teadurikoht UTA-s 1. augustist aasta lõpuni. Minu tagasihoidlik stsenaarium nägi ette vähemalt esialgu SDL-s täiskohaga jätkamist ning mõningaid kursuseid töö kõrvalt, mis aga välja kukkus on midagi, mida ei osanud uneski näha. Teadurikohti algajatele doktorantidele sotsiaalteadustes igatahes niisama ei jagata. Mul on alust arvata, et tegemist pole mitte niivõrd minu talendi äramärkimise, kuivõrd õnneliku juhusega. Arvatavasti leiti, et tuleb mingi projekti rahad sel aastal veel sirgeks lüüa, kuna ag

Vihma sajab horisontaalselt - mereäärse linna mõnud! - ja minus on piiritu ootusärevus homse ees. Veel ei ütle midagi, et mitte ära sõnuda ;)

Me pole Olivieriga kuigi palju suhelnud, mulle tundub, et see oli tegelikult paar üsna põgusat vestlust, mille me LB-s pidasime, aga miskitmoodi me mäletame üksteise olemasolu ka kaks aastat peale seda, kui tema aasta Itaalias oli ning mina LB-st juba aasta ära olen. See, et me üksteist nüüd näha otsustasime, tuli väga spontaanselt. Olivier on minu jaoks inimene, kellega mul on ääretult huvitav. Ta on hästi erinev kõigist teistest minu sõpradest-tuttavatest, vähemalt neist, kellega ma viimasel ajal rohkem lävin. Nii juhtubki, et tunnid tema seltsis mööduvad täiesti märkamatult. Ma defineerin teda spirituaalseks inimeseks, kes hoolib vähe maisest mammonast ja suunab oma energia kogemuslikule ja tunnetuslikule. Ma olen ka iseennast paiguti spirituaalseks inimeseks pidanud, spirituaalse enese ja maailma mõtestamise otsinguil olnud, aga praegu tundub, et ma sammun miskis teises suunas. Praegune elu tingib suhtelise rahulolu iseenda ja tänasega, nii et minu spirituaalsed otsingud on peatunu