Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Loomulikult käib jutt kultusfilmist. Kuna vastav raamat seisab tähtsal kohal mu raamaturiiulis, siis kibelesin juba Austraalias filmi vaatama. Seda enam, et ühes pearollis figureerib Javier Bardem, kes on üsna vastupandamatu. Jajah, pange tähele eesnime Javier :) Enne aga sai Austraaliast ära tuldud, kui film Brisbane'is ekraanile jõudis. Viimaks tekkis Narvas sobilik aeg kinno minna. Õnnestus ka onutütar Angelika kinoseltskonnaks kaasa rääkida. Viimasest kinoskäigust Eestis on vahepeal möödunud vähemalt seitse aastat. Filmi ma nautisin, kuigi tundsin kogu aeg, et olen toetatud kohekordsest Liz Gilberti raamatu lugemisest - esmalt eesti, siis inglise keeles. Filmi kriitikaga olen veidi tutvunud ja ühe asjana on ette heidetud seda, et film ei vasta päriselt raamatule. Mind see iseenesest väga ei häirinud. Sündmuste arenguid ja liine oli kohati tublisti lihtsustatud, mis oli minu meelest põhjendatud, sest vastasel korral oleks film veninud nelja tunni pikkuseks. Küll aga nõustun sell

Elan sellise ruumilahendusega majas, kus koridoris asetsevad minu ja kõrvalkorteri välisuks nurgeti ja vastakuti nii, et kui üks väljub või siseneb, siis teine peab ust kinni hoidma ja ootama. Senini olin meie korruse koridoris kohtunud inimestega, kes elavad vastaskorteris. Silma järgi kena noor perekond väikese lapsega. Ülejäänud kahe korteri elanikega polnud senini juhust tutvuda. Mõni päev tagasi aga olin just toast väljunud ja hakkasin parajasti ust kinni lükkama, kui kõrvalt kiilus uks minu omasse. See seik oleks võinud vaid põgusaks vahejuhtumiks jääda, mis kohe unustusse kaob, kui ukselt avanev pilt ise poleks olnud mällusööbiv. Uksest väljus soliidselt viigipükstesse ja kingadesse riietatud vanem härrasmees (kui mu mälupilt vingerpussi ei mängi, oli tal diplomaadikohvergi käes), kuid tema taga kõrgus valges volangidega öösärgis korpulentne daam, lokid igasse ilmakaarde turritamas. Olime kõik ühtviisi kohmetud. Nüüd ei saa ma enam koridori astuda, ilma et mulle see pilt silme e

Taas on päevakorral autosõit. Minu käsutuses on nüüd põhimõtteliselt üks kirsipunane Opel, kuid viimased sõidud ja sisetunne ütlevad, et ma pole selleks ikka veel valmis, et linnaliiklusesse sukelduda :( Selles mõttes kindlasti ei tulnud Austraalia-aasta kasuks, et nüüd on mu tasapisi tekkima hakanud sõidukindlus jälle kõikuma löönud. Panen siia juhuks, kui mõnen õhtul igav peaks hakkama, mõned olulised lingid, mille kallal nosserdada: Testid , liikluseeskiri ja 2011. a liiklusseadus . Sama asi ülevaatlikumalt Maanteeameti lehel .

Laupäevases Narva lehes ilmus minu artikkel oma etnograafilise uurimustöö kohta Narvas. Olen väga tänulik Natašale, kes leidis aega ja tahtmist, et artikkel kibekähku eesti keelest vene keelde tõlkida. Tegelikult pakkusid abi veel ka Arkadi ja Nastja ning Teelegi soovitas, kelle poole pöörduda. Nii et mina sain mitmekülgset kinnitust sellele, et minu venekeelsed sõbrad on tohutult toredad ja abivalmid. Facebook aga õigustas ennast mitmekordselt kui abivahend, mille abil seesuguses situatsioonis kiiret ja tõhusat abi otsida. Artikkel on ausalt öeldes veidi raskepärane - eriti see osa, mis puudutab uurimisküsimusi. Ajakirjanik, kellele artikli saatsin, soovitas uurimisküsimused artiklis esitada, kuigi mina oleks parema meelega need välja jätnud - need on sellisel kujul, nagu nad on esitatud minu enda akadeemilisele publikule kirjutatud uurimisplaanis ja jäävad antropoloogiakaugele tavalugejale vaieldamatult arusaamatuks. Päris ausalt - ma lihtsalt ei osanud oma uurimisküsimusi tavalisel

Tallinki laevale jõudmine tundub alati (nii vähe, kui ma Tallinkiga liigun) üks Kolgata teekond. Helsingi pool maalt laeva kulgev reisijate koridor keerleb ja pöörleb lõputult ja käed surevad kohvrit enese taga lohistades. Miks põrgu päralt on see nii kole pikk tunnel käia? Eriti muude laevadega võrreldes. Ainus praktiline põhjendus selleks võiks olla, et sellel teel selekteeritakse ja suretatakse välja vanad ja väetid. Eelkõige need, kes purupurjus ja kellele nagunii laeva asja ei peaks olema - mis nad sinna ikka töllerdama lähevad, eks? Las hukkuvad siis tunnelites juba. Mina olen õnneks nii heas füüsilises vormis olnud, et olen senini ikka elusana laeva jõudnud. Ühes oma tinaraske kohvri ja arvukate kimpsude-kompsudega. Kuigi vahel on kadunud usk, et jõuan. Üldiselt on reisimisest suur väsimus peal. Viimase 8 päeva jooksul õnnestus vaid kaks korda samas kohas ärgata ja end magama seada. Seiklesin Narvast Tallinna, sealt Helsingisse, Tamperre, Riia kaudu Varssavisse, Pabianicesse, ta

Aega on viimasest postitusest nii palju kulunud, et täna sajab juba lörtsi. Hea, et enne lumehangesid jõudsin :) Etnograafilise välitöö ajal on asju, mida üles tähendada, nii palju, et blogimine jääb juba ajalises mõttes tahes tahtmata tagaplaanile. Kirjutan päevikusse ja elektroonilisse päevikusse vaheldumisi ning kerin peas nii palju mõtteid, et veel ekstra blogimine käib üle jõu. Pealegi raske on hoomata, kust läheb piir selle vahel, mida oma välitöömaterjalist blogisse on sobilik pista ja mis nõuab privaatsemat või sügavamat käsitlemist. Eraelu ja välitöö on omavahel läbi põimunud, kust algab üks ja lõpeb teine? Kahtluse korral parem siis juba üldse mitte avaldada, olen otsustanud. Seda suurem on heameel selle üle, et eelmisel nädalal ei tegelenud õieti millegi muuga, kui kolasin mööda linna ringi ja jäädvustasin sügishetki. Linnuse, Joala ja Kreenholmi ümbrus on sügisvärvides imelised. Ka veel kord Pimeaeda, jõe äärde ning surnuaedadesse oli suur soov pildistama ja sügist imetlema