Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Olin haige. Mängult. Sest mul on praegu ühe projekti kirjutamisega nii kiire, et mul oli vaba päeva vaja. Ja süümepiinu vassimise eest pole ka - nagunii seal sel nädalal midagi eriti ei toimu, passi niisama. Nii, aga nagu ikka - asjadest, mida sa oled ette planeerinud, ei tule eriti midagi välja. Ikka tulevad vahele ootmatud kõrgemad kohustused. Täna näiteks pidin end uuesti oma magistritööga kurssi viima (ma tõesti hästi ei mäleta, mida ma sinna kahe aasta ponnistusena küll kirjutasin...), sest sain teate, et neljapäeval tekib võimalus küpsuseksamit kirjutada. See on 96 lk pikk ja täitis pool päeva. Täiesti uskumatult arenevad teinekord asjad! Lisaks selgus, et mu tööle on viimaks ka teine lugeja leitud, kelle nime nägemisel ma veidi kimbatusse sattusin. Mis värk on? Miks minu tööd loevad kaks professorit? Oh kurat, on see nüüd hea või jube paha? Ning päeva lõpuks lugesin e elmise aasta Ahvenamaa rattamatka reisipäevikut . Hirnu herneks! Ometigi, tahaks kobiseda selle lõigu peale: &q

... ehk me veetsime nädalavahetuse asustamata saarel. Ütlemata lahe kogemus oli - olla pead-jalad koos 14-inimeselise multikultuurse seltskonnaga, kellest kedagi eriti ei tunne. Heast seltskonnast garantiimärgiks ainult see, et meist keegi ei põlanud ära väljavaadet süstaga kuskile tundmatusse sõuda, kaks ööd telgis magada, lõkke peal süüa valmistada ja sellist kempsu kasutada, mida markeerivad paar kõvakstallatud ruutmeetrit, millest ulatub üle ümberkukkunud puutüvi, kuhu asjatades pepu toetada. Oli rohkelt päikest ja tuult, karastavaid suplusi, omapüütud kala, lõkkel küpsetatud pannkooke, uute põnevate inimeste kaudu maailma avardamist. Isegi sauna sai, sest selgus, et saar pole siiski nii avastamata, kui me alguses arvasime, vaid üsna tuntud purjepaadiseltskondade poolt, kellest mõned ei pea paljuks ka isiklik saun kaasa võtta, saarele ajutiselt üles panna ja seda siis teiste saarelistega jagada. Omaette elamus oli ka tagasiteekond mandrile, sest kui minnes oli järv rahulik ja sille

Eile me rääkisime Kasiaga, et pole hea thinking mode -i liiga tihti käima lasta. Kahjuks meil, vähilistel, on seda raske vältida. See juhtub märkamatult ning mingil hetkel siis avastad, et juba jälle genereerisin mingeid probleeme! Seda selle asemel, et laseks asjadel rahulikult kulgeda. Ja isegi kiiremini kui kuu oma faase muudab, on käes järgmine hetk, kus kõik tundub jälle ideaalilähedane. Paradoks.

Sajab endiselt, vahetpidamata. Kõik peaks puhtaks saama - tänavad, majad, inimhingede mustemadki salasopid. Ja minu lollid mõtted võiks ka vihmavesi ära uhuda.

Oo, milline meeldiv võimalus läbi paksu vihma töö poole sumada. (Jalgratas langes kohe ära. Peast käis läbi mõte ka bussiga 4 peatusevahet sõita, aga mida kuradit - bussi oodates läheb ilmselt kauem kui omil jalul). Vihmavarjust oli siiski kuigivõrd abi. Töö juures kõik kuidagi naljakalt ehmunud selle (minu meelest küll mitte olulise) ilmamuutuse üle. Hakkas saabuma selliseid meeleheitlikke kirju: " How about BBQ for lunch and tennis in the afternoon? Just kidding… What I actually wanted to say was: What the fuck!?!?!? What kind of weather is this? Who always claims that Finnish summer is so great? Is it my fault that I fail to see what’s so great about it? P.S.: Today, I go after work to buy an umbrella…" (Ingo) Ja oma mõtted käisid ka igasugu imelikke radu pidi. Nii imelikke, et ei kannata trükimustagi :P

Meie teine Iron Maideni kontsert. Seekord lausa kodus - Tamperes, Ratinal. Asi vajab veel neljandate osapooltega arutamist, aga me mõlemad Javiga oleme veendunud, et kontsert lõppes ootamatult ruttu ja õiget emotsiooni siinsel publikul polnud. Antonio jällegi väitis, et kõik olevat normis olnud. Niisiis, vajab kindlasti väljaselgitamist, kas meie vastandlikes arvamustes oli süüdi liigne calimocho ehk punane vein + koka pooleks (mida ükski enesest lugupidav inimene peale 16ndat eluaastat enam ei joo!) või oli meil Javiga siiski alust hämminguks.

Selles suve vihmased ja jahedad päevad ei taha kuidagi lõppeda. Hullemast õnnestus eemal olla, kui me kolm nädalat Hispaanias veetsime, aga sellele vaatamata hakkan kannatamatuks muutuma. Kas üldse tulevad need päevad, kui saaks murul istuda ja päikesel end paitada lasta ning paadis mõnuleda, nii et seal palav hakkaks ja tuleks tahtmine vette sulpsatada? Kas me siis tõesti oleme seesugused suved täiesti minetanud? Ja need talved, kus jõulud on valged ja jaanuarist märtsini krudiseb lumi jalge all, on nii külm, et peab end kogu aeg kiiresti liigutamata, et sooja sees hoida, ja päike peegeldab lumelt nii tugevasti vastu, et silmadel hakkab valus. Kas need talved olid illusioon? Ühesõnaga, mingi painaja on sees ja see ei lase minust lahti. Painaja, mis tuletab päevas mitu korda meelde küsimust, miks ma siin Soomes olen ja miks mitte kusagil mujal? Ja siis ma püüan seda enesele selgeks mõelda. Ma pole päris kindel, miks need küsimused just nüüd nii kõvasti päevakorras on, aga üks seletus

Viimaks on tunne, et elu Soomes hakkab jälle mingit värvi omandama. See tuleb läbi sihipärase sportliku tegevuse ja kohtumiste sõpradega. Töö alustamine LBs üheskoos teadmisega, et käes on kolm viimast nädalat, pole olnud kerge. Juba esimesed kaks päeva tundusid sajandipikkused ja surmigavad. Loen tunde ja päeva lõpu poole minuteid, et kell 16 kukuks ja vabadusse pääseks. Nagu koolilaps, ma ütlen. Hakkasin tennist mängima. Esmakordselt elus. Olen nüüd neli korda reketit käes hoidnud ja päris hea tunne on. Ise arvan ja ka teised ütlevad, et must võib veel asja saada. Aga kõige tähtsam - mulle tohutult meeldib! Nüüd ootangi iga hetke, kui jälle harjutada saaks. Partnereid õnneks paistab leiduvat praegu, samasuguseid algajaid, aga peagi ehk ei sure Javi ka minuga mängides igavusse ja siis saab temaga ka mängima. Tenniseplatsi valvurile on mu nägu juba tuttavaks saanud, eile rääkis minu kui vana sõpsiga :) Eile käisin viimaks Miial külas. Viimati nägime peale minu Kanadast naasmist. Va

Mul on autoroolis istuja ja alkoholi suhte koha pealt nulltolerants. Eestis ja Soomes on seda suht lihtne rakendada, sest vähemalt minu sõprade hulgas hoitakse sellest reeglist kinni. Hispaanias on 2-3 õlut või sama palju klaase veini absoluutselt aktsepteeritud. Mõni mees väidab, et ta võib endale seda normi topeltki lubada, sest kannab, ja see ei paista ka erilisi vastuväiteid tekitavat. Kui nad end ja oma lähedasi niimoodi ohtu tahavad seada, siis tehku kuidas heaks arvavad, aga minu jaoks algab probleem sealt, kus mina ise olen sunnitud istuma autos, mille juht on alkoholi manustanud. Senini olen ma järginud kirjutamata reeglit, et ma ei istu kunagi autosse, mille juhi 100% kaines olekus ma pole kindel. Siin, Hispaanias, olen ma end ühtäkki leidnud olukorrast, kus ma olen sunnitud oma reeglist üle astuma. Seda sellepärast, et minu vastuväidetest ei tee keegi välja. Mulle naerdakse näkku ja öeldakse, et rahune maha, kõik teevad nii ja midagi ei juhtu. Olen paar korda auto tagaistmel

Ma tean mitmeid inimesi, kes ütlevad, et neile ei meeldi enamik inimesi esimesest pilgust. Mulle tavaliselt meeldivad inimesed esmakohtumisel. Mulle meeldib, kuidas nende erinevad palged mulle järk-järgult avanevad. Justkui muna koorimine tükk tüki haaval. Aga siis ühel hetkel juhtub see, et inimesed, enamik inimesi, muutuvad veidi ebameeldivaks. Avastan ebameeldivusi nende kõnelemisviisis, mõttemaailmas, maneerides. Tavaliselt ongi need vist imetillukesed detailid, mis ebameeldivuse tekitavad. Ja niimoodi siis jääbki, et paljudel inimestel on oma aga. Ta on tore, aga... Ta on armas, aga.. Ta on põnev ja intelligentne, aga... Ta on südamlik ja otsekohene, aga... See vist on sellepärast, et mul on kalduvus otsida ideaale. Mitte neid, kes oleksid läbinisti toredad, armsad, südamlikud, siirad, otsekohesed, põnevad. Ma tean inimesi, kes jätavad mulle otsast lõpuni täiuslikkuse mulje ja see on õudne, hirmutav, eemalepeletav. Otsin hoopis neid, kes oleks minu hinge teine pool, kui see keskel

Oleme Sevillas. Poolteist päeva veel jäänud, siis Madriidi poole teele. Meie reis on kestnud 18 päeva ja ma olen... eelkõige väsinud. Kuigi me olime peaaegu nädala Ibizal ja rääkisime seal Colo ja Deborahiga peamiselt inglise keelt, oleme me ülejäänud aja veetnud hispaania perekonna seltsis. Elu nendega käib nii, et ükskõik, oled sa nendega hotellis või kodus, nad kas vajuvad sulle hommikul tuppa sisse või klopsivad ja hüüdlevad su tualetiukse taga, kui sa kõige privaatsemate asjadega ametis oled. Privaatsust kui sellist siin ei eksisteeri . Kõik on perekonna oma. Just äsja näiteks, kui me Javiga mõnusalt voodis lesisime, ilmus Javi ema akna kaudu. Päris sisse küll ei roninud, aga kiikas sisse ja kutsus hommikusöögile. Kui uks on suletud, siis aken on ju avatud, eksole... Aga mis siis, kui me oleksime sel hetkel millegi intiimsega tegelenud, käis mul peast läbi kiuslik mõte. Päeva läbiv teema on söömine. Hommikusöök kasvab siin pea sujuvalt üle perekondlikuks lõunaks, mis võib alata

Hispaania. Ibiza. Eivissa (kohalikus saarekeeles). Järjekordne paik maailmas, kus võiksin elada. Vist. Me oleme Javiga mõlemad ideaalse paiga otsinguil . Iga uus koht, mida külastame, saab kas alateadlikult või siis sihipäraselt läbi kaalutud - kas siin võiks elu lõpuni elada? Või kui just mitte elu lõpuni, siis vähemalt pikemas perspektiivis. Aga ideaale pole kerge leida, me pole neid veel kohanud või pole neid hoopistükkis olemaski. Senimaani olime Tamperega üsna rahul. Nii kaua, kui me kahe jalaga maas kinni oleme ja hästi realistlikult mõtleme, on Tampere päris oma pikajalise kodu loomiseks suurepärane. Eriti kui mõelda sellele, et me tahame ju ühel heal päeval lapsi ka. Mis võiks olla stressivabam ja turvalisem elupaik? Ja kui käes on ilusad päikeselised suveilmad, lõhnav kevad, kuldne sügis või paksu lumega kaetud talvised metsarajad, siis me tunneme end siin Tamperes väga õnnelikena. Lisaks helendab seal kuskil, mitte väga kaugete aastate taga, lootus, et meie ühine unistus - pä

Enne kui Hispaania killukeste kirjapanemise juurde asun, veidi elumuutustest. 2,5-aastane eluperiood on läbi ja teine 4-aastane peaaegu ka. Õhtul enne Hispaaniasse minekut sai MA-töö* ära saadetud. Nüüd ootan juba kuu aega, kunas kaks õppejõudu suvatsevad mu teesid läbi lugeda, et pääseks magistrieksamile. See olekski siis lühidalt kõik. Ainult et ega enne sügist pole vist eriti midagi oodata, sest õppejõud on praegu pikal-pikal suvepuhkusel ja minu teesid ei huvita neid karvavõrdki :) Nüüdseks olen juba harjunud ka selle mõttega, et augustist olen ma Turus tööl ja algab iganädalane reisimine Tampere ja Turu vahet. Veel viimased 3 nädalat testija tööd, seejärel hakkan tõlkekoordinaatoriks. Näen asja nii, et esmaspäeva hommikul sõidan rongiga Turku ja reedel peale tööpäeva lõppu Tamperesse tagasi, aga seda alles näeb, kuidas lõpuks kujuneb. Ma olen kogu see aeg mõelnud, et kõige hiljem siis, kui MA tehtud, olen ma LB-st läinud. Teistsugusele, professionaalsele, loodetavasti sotsiaalvald

Eile läksime Javiga Tammela turule. Plaanisime osta lilletaimi, mida rõdu seinal rippuvatesse lillekorvidesse istutada. Tegelikult olid need korvid seal koos kenasti õitsevate lilledega juba paar kuud tagasi olemas, aga meie 3-nädalase Hispaania puhkuse ajal läksid pooled täiesti välja. Üks sõber käis küll vahepeal kastmas, aga ju olid võibolla nädalased kastmisvahed osadele taimedele liig mis liig. Laupäev peaks minu teada olema turul aktiivseim kauplemispäev. Me jõudsime hilja kohale. Pool üks päeval pakkisid müüjad vähehaaval juba kaupa kokku, aga ülevaate seal pakutavast saime ikkagi. Juurvilju oli päris palju, nägid head välja ja hinnad kallimad kui poes. Mulle tegelikult meeldib turult osta, eriti kui on kohalik kaup, aga seekord polnud otseselt millegi järgi vajadust ja ei ostnud ka. Maasikaid pakutakse praegu €3,5 liiter ja herneid €3 liiter, kaks kilo saab €5 eest. Meie peame seda kalliks, kuid ostsime ometigi selle suve esimese ampsu hernest. Ilmselt on ikka veel hooaja algus

Hommikust saati ahmin endasse kõike, mida kirjutatakse leheveergudel, blogides ning netis üleüldiselt. Peale 3-nädalast virtuaalmaailmast eemaolekut on tohutu nälg. Kohe-kohe kirjutan ka vahepealsetes sündmustest, aga enne teen ühe tempoka kepikõnni ümber Suolijärvi. Vahemere dieet pole figuurile eriti hästi mõjunud, kaalunäidik viitab jonnakalt sellele, et olukord vajab otsustavat stabiliseerimist.