Tänase päeva päikesekiirt püüdmas

Natuke liialdasin, tegelikult siiski käis vaid. Kahel päeval. Aga eks omamoodi uhke värk ole see ikka ka, et 3,5-nädalane pidas oma hullu ema kõrval vastu kaks pikka loengupäeva. Õnneks ma küll ise ei õpetanud, vaid mind õpetati, kuidas õpetada. Esimene päev läks eriti hästi, sest esimesed 2-3 tundi Iris vaid põõnas magusasti oma vankris. Ülejäänud tunnid läksid vahepeal koridori peal jalutades, süües ja kandelinas pikutades. Teisel päeval oli tüdruk natuke kapriissem ja pidime ikka mitmeid kordi koridori pakku minema, et mitte loengut liigselt häirida. Meie preilil on ju kombeks, et kui miski ei meeldi, siis tuleb volüüm kohe põhja keerata, mitte tasakesi vääksuda. Kokkuvõtvalt võib öelda, et mõned tunnid annab Irisega töises seltskonnas viibida küll, arvan et ilma suurema stressita, eriti hommikupoolsel ajal. Täispikka päeva aga enam ette ei võtaks, sest teise päeva lõpuks olin ma ise vaimselt sellest olukorrast ikka täitsa läbi. Toss läheb märkamatult välja, kui tuleb samaaegselt tä

Tõestatud, et ka soojast toast läbi akna külma ilma vaatamisest võib haigeks jääda. Äge! Mul on vastik nohu ja valutavad kõikvõimalikud kohad, mulle tundub, et isegi hambad. Äge ei ole aga see, et see juhtus just sel päeval, kui Javi on viimaks kodus ja Axel lasteaias ning ellu viimata jäävad mitmed plaanid, mida ei saa realiseerida siis, kui Axel kodus või ma siin Irisega kahekesi. Oleksin saanud päeva parimal ajal õue jalutama. Oleksime viimaks ilusas päevavalguses korraldanud Irisega korraliku fotosessiooni. Axeli juuresviibimisel pole pildistamine üldse võimalik. Ta arvab siis, et meie pere fotokas on tema ainuomand, kuid need pildid, mida meie 1 aasta ja 11-kuune teeb, mind päriselt ikka ei rahulda. Oleksin ka Javi juukseid lõiganud. Ma parem pigistan kaks silma kinni või vaatan ta juustest üle, et mitte tema praeguse "soengu" peale iga kord oiata. Ka sellised lihtsad asjad, mis võtavad reaalselt vaid 15-20 minutit, nõuavad kahe väikese lapsega peres päevadepikkust plan

Iris on 2,5 nädalaga kosunud 600 g. Järelikult nälga ta ei kannata. Korralikku kosumist oli muidugi ka palja silmaga näha, sest nägu on toredasti ümmarguseks muutunud ning reitele endiste kepikeste asemel mõnusad voldikesed tekkinud. Samas minul tuleks oma kehakaalust kaotada 14 kg, et jõuda oma unistuste kaalu. Tõsi, unistustekaalu pole olnud juba viimased 10 aastat, nii et olukord pole ka väga hull, kui just -14 kg kätte saada ei õnnestu. Kaalusin arsti juures, sest kodus läks kaal just õigel ajal katki. Ilmselt mulle kaasa tundes ja soovides mu viimase rasedusnädala kasvavat kaalustressi vähendada. Nii et kui uut kaalu just ei osta, siis vaatan oma talje ja reite ümbermõõtu silma järgi :) Aga õue tahaks, oi kuidas tahaks! Ja värskesse õhku liikuma tahaks. Kohe kilomeetreid tahaks läbida! Jälle kord.

Nii... kui tüdruku sünniaegne periood oli "huvitav" seetõttu, et õues valitsesid talve kohta ennekuulmatud soojakraadid, siis sünnijärgne aeg on möödunud jälle teises äärmuses, krõbedas pakases. Laps on juba 18 päeva vana, aga pole põhimõtteliselt oma nina uksest välja saanud (kui paar pisikest õhuvanni välisuksest autoni välja arvata). Kõige kurioossem, et ilmamuutust pole lähitulevikus ka ette näha ning seega ei tea üldse, millal me õue pääseme. Sädelev lumi ja härmas puud on aknast küll kaunid vaadata ning meie tuba on iga päev valgust ja päikest täis, aga kaua võib seda kõike vaid läbi aknaklaasi imetleda? Ise olen küll peaaegu iga päev umbes pooleks tunniks end õue tuulutama pääsenud, kuid vaene Iris küll mitte. Ta ei teagi, mis asi see ilm on. Ilmataat, palun meile lõpuks ometi mõnusat talveilma ja pikki jalutuskäike!

Ja olemegi tasapisi jõudnud sellesse aega, kus päeva tähtsündmused kulmineeruvad sellega, et kuuled kodus last kaemas käinud õelt, et beebi kaal on tõusnud sünnikaalult 2910 g 3180 g-le. Kuuled tunnustust ning kinnitust, et laps kasvab väga ilusas rütmis, saab hästi süüa, ning selles peitubki järsku elu õnn. Selles hetkes ja selles päevas küll. Õues on järsku aga 17 külmakraadi, lumi särab, päike paistab. Milline kontrast veel paari päeva tagusele +2-+5 stiilis temperatuuridele! Sellise külma jätkudes pole lootustki, et me lähipäevil beebiga õue pääseksime. Õnneks olen ise õhtuti, kui Javi kodus, umbes pooleks tunniks jalutama ja värsket õhku hingama pääsenud. Tahaks muidugi rohkem, aga ei kurda, sest ma eelistan seesugust säravat ilma tuhat korda valitsenud pikale pimedusele ja sombususele! Axel on hakanud Irist endale sülle nõudma.

Peale väikest kaalumist ning püüdega kaasata nimeettepanekutesse ka mõnesid lähemaid pereliikmeid ja varakult külas käinuid, paistab nii, et meie tüdrukust saab Iris. Asi pole veel ametlik, kuid pereringis kutsume teda nii. Iris oli minu tüdrukunime eelistus Elsa kõrval juba siis, kui me veel Axeli sugu ei teadnud. Kuna Axeli nime valikul jäi lõppsõna mulle, siis seekord pidi suurem sõnaõigus iseenesest- mõistetavalt Javile jääma. Seekord pääsesid finaali neli nime. Javi kirjutas need kõik koos perekonnanimega paberile ja kaalus neid oma mõttes ja kõval häälel. Kaalukauss langes Irise poole. Javi ütles, et pagan, nii pole aus, et sinu eelistus jääb jälle peale, kuid sai siis aru, et pole mõtet pelgalt minu võitmiseks ka kehvemat varianti valituks kuulutada. Kogu nimeloos on sedavõrd ka koomikat, et Javi, tahtes öelda Iris, ütleb miskipärast automaatselt Siri. Eks ta sarnaselt kõla ju ka, arvestades, et Iris on tagurpidi Siri. Axeli puhul, muide, polnud harvad korrad, kus Javi teda Alex

Täna oli preili arvestuslik sünnitähtaeg, aga meie ”tähistame” juba teise elunädala algust. Sööb ja magab suurema osa öödest ja päevadest. Vahepeal ärkab ja nõuab väga häälekalt tähelepanu – tavaliselt rahustab teda ainult uus söötmine. Hääl on tal tõepoolest kandev. Ka on mul tunne, et ta on märgade mähkmete suhtes oluliselt kapriissem kui Axel. Kui kuivad mähkmed alla saab, on elu kohe palju ilusam jälle. Oma voodis magamine? Ütleme nii, et tegemist on seltskonnadaamiga, kes päevasel ajal eelistab, et teda sinna magama paigutataks, kus elu käib. Ja öösel on senini (jälle!) üldiselt mugavam olnud teda enda voodis pidada. Aga ma olen endale lubanud, et ma ikkagi püüan seekord rohkem üritada, et teda öösiti kuskil mujal kui meie voodis sööta ning siis oma voodisse tagasi paigutada. Just öiseks söötmiseks sai eile ka lausa tugitool ostetud. Lisaks sellele, et beebi meie voodis magades ei saa ise end igas suunas korralikult välja sirutada ja 100% rahulikult puhata, on ka see oht, et

Juba nädalaid ühtmoodi pilves taevast põrnitsedes tuleb pähe selline võrdlus. Kui Axel sündis päikeselisel veebruaripäeval, mil päike oli hakanud juba kõrgelt käima ja katuserennidest nirises päikese käes sulanud lumevesi, siis tüdruk sündis keset lõputuna näivat pilvist perioodi, mis ei näi iialgi otsa saavat. 2012. aasta talv oli hästi lumerohke. Meil on aprilli alguse pildid, kus lumevallid on üüratud ja maha sadas veel uus paks kiht lund. Selle aasta talv aga... Minu mäletamist mööda nägime me viimati päikest vanaema Marta meie juurde jõudmise järgsel pühapäeval, 29. detsembril, kui käisime Pyynikkil jalutamas. Väärib esiletõestmist, et see päev oli esilekerkiv ja mäletamist vääriv pikema (vist juba paar nädalat kestnud) pilveperioodi jooksul. On olnud ikka väga erakordne talv. Lumeta ja suurema vihmata. Rohi rohetab õues, taevas on enamasti ühtlaselt hall, soojakraade stabiilselt umbes 3, mõnedel päevadel koguni 6. Sageli on selline tunne, et käes on aprill, mitte jaanuar. Ee

Kui eile meie printsess magas ja süüa eriti ei tahtnud (paistis et ta on rinna imemise ühtäkki ära unustanud ja refleksi õppimine võtab veidi aega), siis alates südaööst on ta suurema osa ajast olnud rinna otsas minu kaisus. Nii on öö ja pool tänasest päevast möödunud mõnusalt tugitoolis ja voodis üksteise kaisus külitades. On ilmeliselt hea ja rahulik ja turvaline tunne. Kõik on väga hästi, mitte kuhugi pole kiiret, ainult mina ja tema. Kõik asjad annavad oodata. Kogu muu elu väljaspool meie hotellituba on nii teisejärguline. Kui ta magab, saan ma kirjutada. Ka see on omamoodi luksus. Tüdrukul on pikad mustad veidi krässus juuksed, lopsakad huuled ja hea jume. Võibolla on natuke Axeli moodi, aga võibolla pole ka. Mul on erapoolikuna raske hinnata :) Pisike ja habras aga absoluutselt täiuslik. Mul on fotokas, aga pole kaablit, et pilt üles laadida. Jõuab. Südames on üks hästi suur tänutunne. Selle tüdruku eest. Selle eest, et kõik on nii hästi. Selle eest, et mind on õnni

Täna pole meid enam kolm, vaid neli. Saab rääkida lugusid perekonnast, kus on ema, isa, poiss ja tüdruk. Paljude meelest on see ideaalne kooslus. Noh, muidugi on! :) Täna öösel kell 0:55 sündis meie perre pisike preili ja sellega saigi minu meelest kogu aasta 2014 juba sellise pitseri, et õnn ei saaks enam suurem olla. Mida suuremat ja uhkemat sa veel ühelt aastalt ootad? Selle aasta võib seetõttu päris pingevabalt elada. Lihtsalt nii hästi või halvasti kui oskame. Ma vaatan seda 48 cm pikka ja 2910 g rasket puhast imet oma voodis ja ma olen temasse jäägitult armunud. Oma esimesed 18 tundi on ta põhimõtteliselt magusasti maganud. Natukene ka silmi vidutanud, korraks oma praegu veel hallide silmadega otsa vaadanud ja hästi-hästi vähe nutta üritanud. Natukene on ikka ka söönud, ahnelt ja osavalt kohe peale sündi ja vähem isukalt ja oskamatult ülejäänu päeva jooksul. Las ta siis praegu magada ja tegeleb söömisega kunagi hiljem. Pean nüüd üles tunnistama, et mul oli kogu oma rase