Suolijärvi idüll

Tegin väikse jalutuskäigu maja kõrval metsas. Toppisin pihuga pohli suhu ja hingasin värsket õhku peale. Pikaajalise linnamelu järel kulus see hästi ära. Adusin jälle kord, milles peitub siinse sügise võlu - istud järve ääres kivil, päike vähehaaval loojumas, sooja endiselt mingi 16-17 kraadi ja tajud, et kõik asjaosalised naudivad momenti. Üle järvekalda näed rahulikult kala näkkamist ootavaid kalamehi, kuskil sulistavad pardid, kes on koeraga jalutamas, kes teeb kepikõndi, kes sörkjooksu. Ja keset septembrikuud ujumine on justkui loomulikkus ise. Naeratuse tõid suule mõlemad - paarkümmend minutit rahulikult vees mõnulev vanaproua ja 4-aastane porgandpaljas tüdrukutirts, kes küll kiljus, kuid aina ja aina vette tagasi sumas :)