Õnnelik argipäevas

Kuu aega Kanadast tagasi. Tegelikult tundub see elu seal praegu valgusaastate kaugusel. Kuskil väga kaugel, väga ära. Muinasjuturaamat, mis sai läbi ja on nüüd riiulile teiste kõrvale seisma seatud. Inimesed, kes mind pole pikka aega näinud, küsivad endiselt, et kuidas Kanadas meeldis. Ma ei oska midagi muud öelda, kui et väga meeldis. Aga mulle üldse ei meeldi selgitada, miks ja kuidas. Mitte kunagi ei leidu ju sõnu, millega oma mõtteid täpselt edasi anda. Ja kas need mõtted just nii täpsedki on? Ja siis nad küsivad, et kas sa sinnajäämisest ei mõelnud, miks ei jäänud? No mida ma oskan siin vastata? Üks legend, mis enamiku ajast tundub üsna õige, räägib sellest, et ma olen aru saanud, et minu elu on praegu siin, kus ma olen. Või õigemini, ma mõtlesin selle asja enda jaoks selgeks juba seal. Et jah, mingis mõttes ma tohutult nautisin elamist multikultuurses ühiskonnas sõna selles tähenduses, et kõik on seal suht-koht võrdse olelusõigusega ja keegi ei saa sinu õiguste kohta teha järeldusi puhtalt silmi sinust üle libistades. Ja mul on tegelikult kahju, et ma ei saa seal kauem elada ja seda kogemust pikendada. Mingis teises (varajasemas) eluetapis ma oleks tõenäoliselt jäänud ja kogenud. Aga see pole õige, et ma ei jäänud Javi pärast. Mitte miski pole ainult kellegi pärast ainuisikuliselt. Nii me oleksime ju hirmus õnnetud, kui me mingil hetkel neis isikutes pettume. Pigem ikka nii, me peaksime suutma maksimeerida oma rahulolu paikade, sündmuste, inimeste ja asjadega, mis meil teatud eluetapil on. Kui me oleme õnnetud ega oska millestki rõõmu tunda, siis need emotsioonid tulevad ikka iseenese seest. Mulle tundub aina enam, et inimesed, kes on kogu aeg rahulolematud, peaksid selle negatiivse tundega tööd tegema. Keskkonna vahetamine loob tihtipeale tunde vabanemisest ja suurematest ning põnevamatest võimalustest, aga see kipub olema illusoorne, sest varem või hiljem on vana mina tagasi. Ühes sellega rahulolematus ja tunne, et mujal on parem. Nii mul siis oligi kerge ja rõõmus tunne tagasi tulla pimedasse ja külma ja alalhoidlikku Soome ja Eestisse. Mitte sellepärast, et seal poleks olnud hea või et siin ootaksid ees mingid meeletud toredad elumuutused. Oli hea tulla koju oma argipäeva. Ja endiselt on hea.