Lapsukese äraandmise valud
Pärastlõunasest kohtumisest magistritöö juhendajaga on alles tühi tunne. Asi selles, et sain rohelise tule: peale minimaalseid parandusi võin oma 2,5 aastat küpsetatud lapsukese saata aadressile se.on.valmis@uta.fi. (Muide, aadress päriselt ka selline, kujutlusvõimet neil siin jagub :D) Näen juba vaimusilmas neid juustepiirini kerkivaid kulme: Peaksid ju saba rõngas ringi kepslema praegu! Milles siis asi?
Ühelt poolt kisub emotsioone alla see, et täna jäi mulje, et juhendajal sai sest tööst esialgsele tohutule optimismile vaatamata siiber ette ja andis mulle loa otsad kokku tõmmata, kuna tema mõte tegeleb juba suvepuhkusega, selle asemel, et oma töötoas kükitada. Jah, minu surve selles osas, et see magister enne jaani ühele poole saaks, oli viimases otsas lausa sõnnilik pukslemine. Piltlikult öeldes jäigi selline mulje, et juhendaja üritas varjuda, küll nädalate kaupa emailidele mittevastamisega, küll füüsiliselt Pariisi põgenedes, aga minu kangekaelsus jäi peale. Raske hinnata, kas asi oli selles, et tal ei jätkunud aega/võhma asjaga tegeleda või lootis, et kui ma asja sügisesse venitan, muutub töö kvalitatiivselt paremaks...
Teiseks, kriitikat oli viimastes kohtumistes liiga palju ja positiivseid noote vähe. Nii jäigi kriipiv tunne, et esialgsed lootused ja ootused on maha kantud, reaalsus on sootuks teine. Ma kannatan kriitikat küll, aga ma oskan seda elutervelt võtta siis, kui see esitatakse selgesti argumenteeritult. Minu jaoks ei ole eriti arusaadavad laused stiilis, et sul on liiga suured ambitsioonid, kaldud liigsesse filosofeerimisse, sa ei kirjuta ju doktoritööd jms. Ma tahan teada, mis täpselt ja mispärast ei sobi ning ettepanekuid (no kasvõi vihjeidki!), kuidas oma nõrkusi parandada. Tänase kohtumise kommentaarid olid üks ümmargune mull. Ja siis vihjed sellele, et minu argumendid võivad ju mulle endale usutavad tunduda, aga neist kumab läbi, et kogemust akadeemilise diskussiooni valdamisel on vähe... Ja siis järgmine argument, et ja-jah, see on praeguse magistriharidussüsteemi üldine nõrkus, et selliseid võimalusi ei ole. Hallooo! Kas sellised mõtteavaldused on siiski mõttekad? Viimaks sai kuuldud, et mõnele lugejale võib mu töö väga meeldidagi lähtuvalt selle uudsest vaatenurgast ja personaalsest kirjutamisviisist... Niisiis ongi valdav see tunne, et tuleb ära anda lapsuke, kes on minu poolt kuidagi väärakaks kasvatatud, muuta enam midagi ei saa, aga samas ka ei tea, millest see väärareng täpselt johtus...
Homme paistab jälle päike. Kindlasti! :)
Ühelt poolt kisub emotsioone alla see, et täna jäi mulje, et juhendajal sai sest tööst esialgsele tohutule optimismile vaatamata siiber ette ja andis mulle loa otsad kokku tõmmata, kuna tema mõte tegeleb juba suvepuhkusega, selle asemel, et oma töötoas kükitada. Jah, minu surve selles osas, et see magister enne jaani ühele poole saaks, oli viimases otsas lausa sõnnilik pukslemine. Piltlikult öeldes jäigi selline mulje, et juhendaja üritas varjuda, küll nädalate kaupa emailidele mittevastamisega, küll füüsiliselt Pariisi põgenedes, aga minu kangekaelsus jäi peale. Raske hinnata, kas asi oli selles, et tal ei jätkunud aega/võhma asjaga tegeleda või lootis, et kui ma asja sügisesse venitan, muutub töö kvalitatiivselt paremaks...
Teiseks, kriitikat oli viimastes kohtumistes liiga palju ja positiivseid noote vähe. Nii jäigi kriipiv tunne, et esialgsed lootused ja ootused on maha kantud, reaalsus on sootuks teine. Ma kannatan kriitikat küll, aga ma oskan seda elutervelt võtta siis, kui see esitatakse selgesti argumenteeritult. Minu jaoks ei ole eriti arusaadavad laused stiilis, et sul on liiga suured ambitsioonid, kaldud liigsesse filosofeerimisse, sa ei kirjuta ju doktoritööd jms. Ma tahan teada, mis täpselt ja mispärast ei sobi ning ettepanekuid (no kasvõi vihjeidki!), kuidas oma nõrkusi parandada. Tänase kohtumise kommentaarid olid üks ümmargune mull. Ja siis vihjed sellele, et minu argumendid võivad ju mulle endale usutavad tunduda, aga neist kumab läbi, et kogemust akadeemilise diskussiooni valdamisel on vähe... Ja siis järgmine argument, et ja-jah, see on praeguse magistriharidussüsteemi üldine nõrkus, et selliseid võimalusi ei ole. Hallooo! Kas sellised mõtteavaldused on siiski mõttekad? Viimaks sai kuuldud, et mõnele lugejale võib mu töö väga meeldidagi lähtuvalt selle uudsest vaatenurgast ja personaalsest kirjutamisviisist... Niisiis ongi valdav see tunne, et tuleb ära anda lapsuke, kes on minu poolt kuidagi väärakaks kasvatatud, muuta enam midagi ei saa, aga samas ka ei tea, millest see väärareng täpselt johtus...
Homme paistab jälle päike. Kindlasti! :)
Comments