Elu läbi pilusilma

Ma olen jälle haiguslehel. Täitsa kummaline kohe, et see nüüd nii sagedasti juhtuma hakanud on, pole nagu varem kombeks olnud. Ühesõnaga, juba laupäeval siis vasak silmalaug sügeles ja sügeles, Javi aga ütles, et näha pole midagi. Siis käisime Lindal-Henkkal külas, jutustasime ja saunatasime seal, ning sügelus sai unustatud. Pühapäeval aga sama lugu ja mulle tundus, et seda punetust oli justkui rohkem. Õhtul enne magamaminekut mõtlesin siis veel preventiivseid meetmeid kasutada ning tegin silmale kummelikompressi. Hommikul pidin 5.55 tõusma, et kl 7 Turku rongile jõuda. No ja oli see alles avastus, et kogu silmalaug oli niimoodi üles paistetanud, nagu oleks seestpoolt paksult vatti täis topitud, punetas ja kipitas takkaotsa. Siis sai otsustatud, et tööle niimoodi ikka ei minda, hüppasin hoopis ratta selga ja teistkordne külastus kohalikku arstipunkti. Suunati silmaarstile, see vaatas näkku, kergitas laugu, sõnas, et nüüd vaja antibiootikumikuur teha ja pisti retsepti mulle pihku. Üle minuti minu häda väljaselgitamiseks aega ei kulutatud. Võibolla oli asi siis siililegi selge... Mulle aga mitte! Enne veel, kui mu ukse taha lükkas, märkasin ise küsida, et kas äkki haiguslehe ka saaks, ma ju ei suuda selle kolmandikuni kahanenud ja valutava silmaga terve päeva jagu arvutitööd teha. Andis siis kahtlevalt kaks haiguspäeva ja suunas laia naeratuse saatel uksest välja. Mina aga maksin minuti professionaalse teenuse eest ligi 13 eurot ja sõitsin nõutult kodu poole.
Täna oli olukord veelgi hullem. Ka silmaalune oli üleöö vatti täis topitud, punetas ja vaevalt neljandikuni oli minu vasaku silma nägemisulatus kahanenud. Õnneks on veel terve parem silm!
Nüüd ma palvetan, et homme oleks olukord nii talutav, et pääseks tööle. Väljavaade selle silmaarsti taaskordsest nägemisest igatahes tõstab paranemis- ja tööinnu kõrgele! Muidu aga on elu ilus ja lootusrikas. Kolme päeva pärast algab puhkus ja nii palju on asju, mida suure-suure põnevusega oodata :)