Kaamerad suunatud Narvale
Blogi sissekannete hõreduse järgi otsustades olen ma vahepeal ära olnud. Eks ma olingi – Tallinnas, Tamperes ja Lissabonis -, aga peamiselt on selline kiire-kiire ja asjade kokkutõmbamise aeg olnud. Narvas siis. Aga valmis pole ma selleks veel kuidagi, et Narvast ära sõita. Ma ei hakka seda tobedat igikestvat küsimust – kuidas see aeg küll nii kiirelt lendas? – üldse esitamagi. Fakt on see, et ma tunnen, et kõik on kuidagi väga poolik ja tänu sellele poolikusele olen ma segaduses. Kahevahel. Otseselt pole mul midagi tegemata jäänud siin – sest ega ühtegi etnograafiat polegi võimalik minna tegema üksikasjaliku plaani teostamise põhimõttel, kõik muutub ja kujuneb töö käigus –, kuid ometigi närib kahtlane tunne, et ma pole jõudnud oma uurimuses asjade tuumani. Samas kui pikaks sa oma etnograafilist uurimust ikka venitada saad? Oma eraelu tahab ka elamist ja see on mul Tamperes.
Jooksva nädala vältel on vähemasti selles osas sammuke edasi, et ma olen avastanud Narva suvilaelu. Viimaks ometi on ilm olnud soodne (tänaseks on soe ja päike muidugi minevik juba!), et inimesed nagu magnetina suvemajadesse ja aiamaadele meelitada. Üks Narva-lähedane suvilarajoon on Kulgu. See kujutab endast tohutu suurt ala Kreenholmi vabriku valduste taga, Narva veehoidla ääres. Õigupoolest pole seal mitte ainult üks suvilarajoon, vaid õige mitu. Raske isegi hinnata, kui palju suvilaid selles piirkonnas kokku võiks olla, aga suurusjärk on kuskil 1000 kanti kindlasti. Olen seal juba kolmel päeval ringi kolanud, uudistanud ja pildistanud. Viimane on suhteliselt raske mulle, sest pildistamisel ei ole mina see tüüp, kes kaamera inimesele julgelt näkku keerab. Ma pildistan ikka nii, et inimene ei saa aru, et tema isik või valdused pildistamisobjektiks on. Või siis küsin otse luba. Kui on sobiv hetk ja tundub sobiv inimtüüp.
Tore sinine tareke lubjatud tüvega puu taustal. Tähelepanelikumal vaatlemisel näeb toredat õue kohandatud valamulahendust. Kanalisatsiooni neis suvilates pole.
Idüll veehoidla ääres. Kohalikud kutsuvad veehoidlat küll mereks, aga eks see annabki mere mõõtmed välja...
Mina kaamerata või ilma pole suvilarajoonides muidugi mingi tähelepandamatu tüüp. Esiteks olen ma noor, jalgsi ja hulgun seal üsna sihitult ringi. Milline kohalik inimene seda teeks? Isegi kui ta oleks kellegi suvilaomaniku järeltulija. Ja kui veel juurde panna muu uudishimulik pilk ja peatumine ühe ja teise maja juures, ikka ja jälle, siis on lootusetu üritus märkamatuks jääda. Mu soov märkamatuks jääda on kahetine. Vahel tahaks seda – olla ja tunnetada end ühena nendest, siis aga jälle ongi justkui paljulubavam, et nad mu sinna kuulumatuse ära näevad. Sest siis juhtub ka seda, et inimesed kõnetavad mind. Kõnetamist on mõnel juhul ette ka tulnud. Paar korda on küsitud, kas ma otsin kedagi või midagi konkreetset. Siis jälle, minu kaamerale viidates, millise ajalehe juures ma töötan. See on tõepoolest selge loogika siinsete inimeste juures, et kui keegi kõnnib professionaalse väljanägemisega kaameraga ringi, eriti kohtades, kuhu turist ei satu, siis on tegemist ajalehe jaoks lugu tegeva ajakirjanikuga.
Oma jutuga tahtsin triivida sinna, et vast olete kuulnud Narva ajaloolistest bastionidest. Nagu iga ajalooline pärand, vajavad ka bastionid rahasüste, et neid hoida ja säilitada. Tuleb aga nii välja, et juba aastaid pole ei Narva linn ega Eesti riik (ja viimane väidab, et see polegi tema kohustus, sest bastionid kuuluvad linna haldusalasse) leidnud rahalisi vahendeid, et bastione korras hoida. Nüüdseks on bastionide olukord kohati juba nii hull, et räägitakse miljonitest eurodest, mida oleks vaja bastionitesse investeerida, et nad peagi lihtsalt kokku ei variseks. Riigi kõrvad on tummad, linnavalitsus räägib jätkuvalt, et nende jõud ei käi üle. Selleks, et bastionid kurvale olukorrale laiemat avalikku tähelepanu tõmmata, tehti Narvas 30. aprillil omapärast volbrituld, kus selle asemel, et süüdata üks lõke, süüdati ajalooliste bastionide piire järgivalt 100 lõket. Lõkete süütamise ja valvamise eest vastustasid vabatahtlikud, mina ka. Ja kogu ilu võeti kopterilt kaameraga üles. Ma loodan, et peagi tekib sellest netti ka parem video, kui see, mida tänastes AK uudistes näidati.
Bastionide tulede süütamise koosolek vabatahtlikele Narva raekojas. Korralduskomitee jagab juhtnööre.
Ja inimesed kuulavad tähelepanelikult...
Viimase pildi kvaliteet on kohutav, ma tean. Aga proovige ise selles valguses paremaid pilte saada...
Jooksva nädala vältel on vähemasti selles osas sammuke edasi, et ma olen avastanud Narva suvilaelu. Viimaks ometi on ilm olnud soodne (tänaseks on soe ja päike muidugi minevik juba!), et inimesed nagu magnetina suvemajadesse ja aiamaadele meelitada. Üks Narva-lähedane suvilarajoon on Kulgu. See kujutab endast tohutu suurt ala Kreenholmi vabriku valduste taga, Narva veehoidla ääres. Õigupoolest pole seal mitte ainult üks suvilarajoon, vaid õige mitu. Raske isegi hinnata, kui palju suvilaid selles piirkonnas kokku võiks olla, aga suurusjärk on kuskil 1000 kanti kindlasti. Olen seal juba kolmel päeval ringi kolanud, uudistanud ja pildistanud. Viimane on suhteliselt raske mulle, sest pildistamisel ei ole mina see tüüp, kes kaamera inimesele julgelt näkku keerab. Ma pildistan ikka nii, et inimene ei saa aru, et tema isik või valdused pildistamisobjektiks on. Või siis küsin otse luba. Kui on sobiv hetk ja tundub sobiv inimtüüp.
Tore sinine tareke lubjatud tüvega puu taustal. Tähelepanelikumal vaatlemisel näeb toredat õue kohandatud valamulahendust. Kanalisatsiooni neis suvilates pole.
Idüll veehoidla ääres. Kohalikud kutsuvad veehoidlat küll mereks, aga eks see annabki mere mõõtmed välja...
Mina kaamerata või ilma pole suvilarajoonides muidugi mingi tähelepandamatu tüüp. Esiteks olen ma noor, jalgsi ja hulgun seal üsna sihitult ringi. Milline kohalik inimene seda teeks? Isegi kui ta oleks kellegi suvilaomaniku järeltulija. Ja kui veel juurde panna muu uudishimulik pilk ja peatumine ühe ja teise maja juures, ikka ja jälle, siis on lootusetu üritus märkamatuks jääda. Mu soov märkamatuks jääda on kahetine. Vahel tahaks seda – olla ja tunnetada end ühena nendest, siis aga jälle ongi justkui paljulubavam, et nad mu sinna kuulumatuse ära näevad. Sest siis juhtub ka seda, et inimesed kõnetavad mind. Kõnetamist on mõnel juhul ette ka tulnud. Paar korda on küsitud, kas ma otsin kedagi või midagi konkreetset. Siis jälle, minu kaamerale viidates, millise ajalehe juures ma töötan. See on tõepoolest selge loogika siinsete inimeste juures, et kui keegi kõnnib professionaalse väljanägemisega kaameraga ringi, eriti kohtades, kuhu turist ei satu, siis on tegemist ajalehe jaoks lugu tegeva ajakirjanikuga.
Oma jutuga tahtsin triivida sinna, et vast olete kuulnud Narva ajaloolistest bastionidest. Nagu iga ajalooline pärand, vajavad ka bastionid rahasüste, et neid hoida ja säilitada. Tuleb aga nii välja, et juba aastaid pole ei Narva linn ega Eesti riik (ja viimane väidab, et see polegi tema kohustus, sest bastionid kuuluvad linna haldusalasse) leidnud rahalisi vahendeid, et bastione korras hoida. Nüüdseks on bastionide olukord kohati juba nii hull, et räägitakse miljonitest eurodest, mida oleks vaja bastionitesse investeerida, et nad peagi lihtsalt kokku ei variseks. Riigi kõrvad on tummad, linnavalitsus räägib jätkuvalt, et nende jõud ei käi üle. Selleks, et bastionid kurvale olukorrale laiemat avalikku tähelepanu tõmmata, tehti Narvas 30. aprillil omapärast volbrituld, kus selle asemel, et süüdata üks lõke, süüdati ajalooliste bastionide piire järgivalt 100 lõket. Lõkete süütamise ja valvamise eest vastustasid vabatahtlikud, mina ka. Ja kogu ilu võeti kopterilt kaameraga üles. Ma loodan, et peagi tekib sellest netti ka parem video, kui see, mida tänastes AK uudistes näidati.
Bastionide tulede süütamise koosolek vabatahtlikele Narva raekojas. Korralduskomitee jagab juhtnööre.
Ja inimesed kuulavad tähelepanelikult...
Viimase pildi kvaliteet on kohutav, ma tean. Aga proovige ise selles valguses paremaid pilte saada...
Comments