Tervitused Madriidist!
Neil páevil, olles suurlinnas Madriidis, olen palju móelnud elamisváárse elu vóimalikkusest maal ja nn perifeeriates yleyldiselt. Kysimus polegi niivórd selles, et ma ise kahtleksin, vaid selles, kuidas selgitada seda inimestele, kes keelduvad sellesse uskumast. Osalt sellepárast, et nad on kasvanud yles suurlinnale omases elukorralduses, mille iseenesest móistetavaks muutunud osaks on suurlinlik "kóigi vóimalustega" infrastruktuur, osalt seetóttu, et nad on kasvanud yles teistsuguses kultuuriruumis, kus inimsuhted toimivad mingite teistsuguste mustrite alusel. Osalt aga vist ikkagi paratamatult ka sellepárast, et neil puudub kujutlusvóime, soov teistsugust móista, aktsepteerida, maailma veidi laiemalt náha ning siis saabki tóeks see, et "hirmul on suured silmad". Ega sellest arvamuste ja tegelike eluviiside mitmekesisusest polekski lugu, kui poleks nii, et meie soov elada teistmoodi teeb kedagi teist vága kurvaks ja kylvab muret.
Ja yhes sellega márkan, et mida rohkem tahetakse minus (=meis) náha naivisti, kelle "peas lendavad linnukesed", nagu hispaanlased end váljendavad, seda kindlameelsemalt soovin ma omal nahal tóestada, et seesugune "alternatiivse elamise viis" on vóimalik. Eks seegi ole póikpáisuse vorm.
Minu jaoks on váártuste skaalal paigas, et váhem raha aga rohkem perega koos veedetud aega on parem, kui vastupidi. Samamoodi on selge, et vóimalus lapsed koduóue mángima saata on váártuslikum, kui laste sotsialiseerumine linna parkides vanemate valvsa pilgu all. Ja pigem sóidan ma vajadusel teenuste juurde, kui olen teenustest ymbritsetud, kuid veedan linnatranspordis tunde, et jóuda kodust tóóle ja tagasi, seda selle aja arvelt, mida ma vóiksin oma perega veeta. Ka eelistan ma "kaitsta" oma lapsi uksest ja aknast sissetungiva kaubanduskultuuri eest, kasvói poolvágisi, tehes neile igapáevase tarbimise teenuste kauguse tóttu keeruliseks. Ráákimata yldse sellest, et loodusega kooskólas elamine, seda ka lábi ebamugavuste, mida maaelu endaga paratamatult kaasa toob, on minu jaoks hindamatu váártus omaette. Ilmselt olen ma oma váártushinnangutes ypris traditsiooniline ehk tánapáevases móistes radikaalne, aga nii need asjad on. Ónneks pole ma oma hulluses yksi, vaid koos elu- ja móttekaaslasega, nii et lootus oma elu yhiste váártuse járgi seada on suur.
Mina soovin uuelt aastalt julgust ja otsustusvóimet. Ónne ja vedamist on ka natuke vaja, aga eelkóige kindlat meelt - hoida selg sirge, siht silme ees, ning járgida oma sydame háált. Nii et uuel aastal on kindel plaan kuulata kahe yhes rytmis tuksuva sydame háált ja liikuda oma unistuste poole.
Soovin teile kóigile, kes loete ja kaasa elate, samamoodi, et te elule alla ei annaks, vaid ikka pea pysti hoiaksite ja keskenduksite sellele, mis teile róómu teeb. Táhtede poole, kasvói lábi raskuste!
Ja yhes sellega márkan, et mida rohkem tahetakse minus (=meis) náha naivisti, kelle "peas lendavad linnukesed", nagu hispaanlased end váljendavad, seda kindlameelsemalt soovin ma omal nahal tóestada, et seesugune "alternatiivse elamise viis" on vóimalik. Eks seegi ole póikpáisuse vorm.
Minu jaoks on váártuste skaalal paigas, et váhem raha aga rohkem perega koos veedetud aega on parem, kui vastupidi. Samamoodi on selge, et vóimalus lapsed koduóue mángima saata on váártuslikum, kui laste sotsialiseerumine linna parkides vanemate valvsa pilgu all. Ja pigem sóidan ma vajadusel teenuste juurde, kui olen teenustest ymbritsetud, kuid veedan linnatranspordis tunde, et jóuda kodust tóóle ja tagasi, seda selle aja arvelt, mida ma vóiksin oma perega veeta. Ka eelistan ma "kaitsta" oma lapsi uksest ja aknast sissetungiva kaubanduskultuuri eest, kasvói poolvágisi, tehes neile igapáevase tarbimise teenuste kauguse tóttu keeruliseks. Ráákimata yldse sellest, et loodusega kooskólas elamine, seda ka lábi ebamugavuste, mida maaelu endaga paratamatult kaasa toob, on minu jaoks hindamatu váártus omaette. Ilmselt olen ma oma váártushinnangutes ypris traditsiooniline ehk tánapáevases móistes radikaalne, aga nii need asjad on. Ónneks pole ma oma hulluses yksi, vaid koos elu- ja móttekaaslasega, nii et lootus oma elu yhiste váártuse járgi seada on suur.
Mina soovin uuelt aastalt julgust ja otsustusvóimet. Ónne ja vedamist on ka natuke vaja, aga eelkóige kindlat meelt - hoida selg sirge, siht silme ees, ning járgida oma sydame háált. Nii et uuel aastal on kindel plaan kuulata kahe yhes rytmis tuksuva sydame háált ja liikuda oma unistuste poole.
Soovin teile kóigile, kes loete ja kaasa elate, samamoodi, et te elule alla ei annaks, vaid ikka pea pysti hoiaksite ja keskenduksite sellele, mis teile róómu teeb. Táhtede poole, kasvói lábi raskuste!
Comments