Kui oleks miljon ja kui oleks sotsialism

On selliseid päevi, kus tahaks, et poleks sadu valikuvõimalusi, vaid oleks 100% selge, mis ja kuidas, et ellu jääda. Peaaegu nagu sotsialismis. Ja siis on selliseid päevi, kus ma tahaks enda käsutusse miljonit (vähemalt), et realiseerida mitmeid plaane paralleelselt, et siis kunagi tulevikus otsustada, mis pidama jääb, mis kaob, mis on olulisem, mis ebaolulisem. Kõik selleks, et lükata otsustamised tulevikku. Sest kuidas elada üle see, et paned ühe tee kinni, kuid hiljem selgub, et tegid vale valiku? /Ja ometigi ma tean, et elu ongi elamiseks, proovimiseks ning eksimiseks. Selleks et õppida ning paremini teha. Teha uuesti, muuta natuke suunda. Kogu konks on selles, et vanasse alguspunkti enam tagasi ei saa, see rong on läinud, tuleb alustada uuest lähtepunktist. / Seejuures olen ma täiesti teadlik, et suurem osa maailmast peab mind priviligeerituks, kuna ma saan üldse seesuguseid mõtteid heietada. Suuremal osal maailmast pole mingit erilist võimalust oma "miljonite jagamisel", nad isegi vist ei oska selliste asjade peale tulla, millel mina oma unistustes heiastuda annan.

Kui palju aega oma elust me kulutame sellele, et visualiseerida, mis on meie jaoks see õnnelik ja soovitud elu? Kui palju sellest ajast, mil oleme ängistuses kõige planeerimisest, võiksime me kanaliseerida parem sellesse, et olla õnnelikud siin ja praegu, tunda maksimaalselt naudingut situatsioonist, kus me parasjagu oleme? Ma ei viitsi arvutada, aga see inimhinge anatoomia on ilmselgelt vale. Jumal tegi räige möödapaneku, kui seda konstrueeris.