Tere :)

Umbest tuhat aastat on möödunud viimasest postitusest. Jah - töö, töö, töö, lapsed, lapsed, töö, lapsed. Seejuures on tunne, et kõik on tegelikult väga hästi ja liigub kindlasti paremuse suunas. Pooled loengud said pühade eel peetud, seega istun praegu rõõmsalt ja turvaliselt kaameli kahe küüru vahel. Kergendunult. Ja üleüldse on tunne, et lihavõtetega sai alguse uus ajaarvamine. Me võtsime ette Irise rinnapiimast võõrutamise ja ma olen saanud viis järjestikust ööd magusat und. Võibolla polegi liialdus, et ma pole juba kolm ja pool aastat end korralikult välja maganud. See katkendlik magamine algas kuskil Axeli ootuse viimase kolmandiku alguses. Siiski, Irist ootama jäädes oli ilmselt paar kuud, kus Axel üldiselt suhteliselt hästi magas. Kuid seda ma enam ei mäleta, kas ka kogu öö kordagi ärkamata... Igal juhul oli Irise öine lõputu ärkamine ja söötmine eriti viimastel kuudel mulle juba kontimurvaks muutunud ning tekkis väga tugev soov oma uni röövlite käest tagasi saada. Eks Irisel ole loomulikult raske olukorra lõplikkusega harjuda, aga ma kavatsen olla kindlameelne. Esimestel öödel jäi põhitöö Javi kanda, meie Axeliga ööbisime kodust eemal. Et ei tekiks mingit võimalustki, et mu süda Irise kannatusi nähes pehmeks läheks. Eile magasin juba kodus diivanil ja hommikul ärkasin selle peale, et Iris paterdas minu juurde ja ronis lihtsalt tükiks ajaks kaissu. Nõudmata midagi. Ääretult armas. Olgugi et armas on ta alati, oli midagi temas järsku nii teistmoodi. Selline tüüne ja ühtäkki palju suurem tüdruk. Sain aru, et mu beebi oli ühtäkki kadunud.

Osa beebist kaudus tegelikult juba 24. veebruaril, kui Iris esimest korda jalad kindlalt alla võttis ja kordagi peatumata üle kogu korteri sammus. Nüüd meenutab tema samm enamasti juba jooksujalul vudimist. Axel sai aga mõned päevad tagasi uhkeks rattaomanikuks. Küll pakkusime talle kolmerattalist, küll abiratastega varianti, aga Axel oli kindlameelne: nii kui ta poes tõukeratast nägi, pidi ta just selle saama. Käisime nii ühes kui teises poes erinevaid tõukerattaid proovimas ning Axel valis välja selle rohelise Nakamura. Rõõm oli  ääretu ja peab ütlema, et tasakaaluga pole sel poisil mingeid probleeme. Kihutab mäest alla nagu oleks ratta selga sündinud.