"Ä kuku sinna!"
Irisega juba igav ei hakka. Hommikust õhtuni käib meie pool nüüd laua peale ründamise mäng. Ärkab see meie Iris üles ja avastab, et laua äärde on seisma jäänud üks tool. Kiirelt toolile, toolilt lauale ja siis üks tants ja trall laual. Vahel maandutakse sealt söögitooli, vahel tekib isu end tagasi toolile ja sealt põrandale upitada. Vahel õnnestub see sujuvalt, teinekord jääb midagi kuskilt puudu ja lastakse hädakisa valla. Vahel tehakse valekalkulatsioon ja kukutakse maha. Hoidku jumal selle eest, et mõni klaas või muu ese oleks lauale ununenud. Siis leiaks see suure kaarega tee toa teise otsa. Õnneks oleme me targemaks saanud ja niisama lauale midagi enam ei unune. Tee mis sa teed, räägi mis sa räägid, tiri teda sealt laualt maha kasvõi 30 korda päevas - midagi ei mõju. Mul ei jää muud üle, kui loota, et ehk seegi etapp elus läheb ühel päeval lihtsalt mööda. Tulevad uued ja põnevamad asjad peale. Viimase kuu-pooleteise jooksul on Irise sõnavara märgatavalt kasvama hakanud. Mitt...