Kes suve saabudes töö üle rõõmustab?

Meie! Sest kui sa oled täpselt 1456 päeva (5 päeva vähem kui 4 aastat) tööd otsinud, siis on tunne, et see, mis nüüd juhtus, on universumi kingitus. Mitte ainult Javile, vaid koge meie perele. Loomulikult ei ole see teenimatult sülle sadanud kingitus, eriti arvestades ilmselt sadu läbi loetud töökuulutusi ja välja saadetud CVsid, üle kahe aasta väldanud koolitusi, tasuta tööpraktikaid, kümneid intervjuusid, kus ka peale mitme vooru läbimist on ikka leitud keegi, kellel on rohkem kogemust... Lootus ja lootusetus, mis on aina käinud käsikäes. See tunne, et mida sa ka ei teeks, ikka jooksed vastu seina. Need kulmukergitused ja mõeldud, kuid ütlemata jäänud sõnad, kui sa püüad inimestele rääkida oma situatsioonist ja keegi ei suuda uskuda, et oled alati andnud endast maksimumi, et sellest olukorrast välja tulla, mitte aga soovinud selles situatsioonis elada. Need, kes lõpuni mõistavad, on või on olnud ise samas situatsioonis. Teistel polegi võimalik mõista. Elu, mis pole aastaid saanud kulgeda oma soovide järgi, sest selle asemel, et keskenduda ühele eesmärgile, on alati tulnud hoida vähemalt viit rauda tules. Seda loetelu võiks lõpmatuseni jätkata, aga sellel kõigel pole enam tähtsust rohkem kui selle võrra, et see on läbitud õppetund. Ma loodan, et seesugust neliaastakut pole enam kunagi vaja kogeda. Aga meie tulime sellest välja! Elukogenumana, hindavamana, tugevamana. Aitäh, kes te meid toetasite ja olemas olite!