Askelduste aasta
Blogi on unarusse jäänud, sest päris ausalt: aega selleks pole üldse. Eriti aasta teine pool on olnud erakordselt askeldusterohke. Javi käib tööl, mina ise ka, lapsed täisajaga lasteaias. Juba selline tavaline argipäev võtab lõviosa päevast. Sel sügisel, lootuses, et Javi töö siiski jätkub, alustasime ka kaua viibinud oma kodu projektiga. Kuna meie krunt on kõike muud kui tühi ja sile, siis viis selle metsast puhtaks tegemine Javil kõik nädalalõpud alates augustist kuni oktoobri lõpuni välja. Mis omakorda tähendas seda, et nädalalõppudel olin suure osa ajast üksikema. Sekka mõned päevad, kui ma ise käisin krunti tuhandetest kuuse-, kase-, ja männiokstest lagedaks tassimas. Ma olen kuuski seeläbi lausa jälestama hakanud. Ühesõnaga metsik töö. Uue aasta alguses saan loodetavasti postitada pildi, kus maja väljastpoolt juba maja meenutab.
Samas ise ma ei peagi seda majaprojekti enda seisukohalt kõige olulisemaks muudatuseks elus. Võibolla siis, kui maja lõpuks tõesti valmis ja me linnast sinna perifeeriasse päriselt ära kolime. Hoopis see on mu jaoks põrutav, et ma olen sukeldunud kõige selle hulluse kõrvalt või kiuste seltsiellu. Aasta alguses liitusin kohaliku Eesti klubiga, et lastele eesti lasteringis käimist võimaldada, sellest edasi tuli lasteringi ise tegema hakata (õnneks küll mitte otseselt vedamise mõttes, vaid korralduse osa). Siis, nähes klubi köögipoolt, mitte otseselt pettudes, kuid mõistes, et sellises vormis seltsitegevus on minu jaoks suhteliselt mõttetu, ning unistades samal ajal asjadest, mis võiksid olla, hakkas justkui iseenesest mu ümber moodustuma mõttekaaslaste ring. Neid lõunaid erinevate inimestega, mis venisid seltsi teemadel arutades paari tunni pikkuseks, oli ikka üksjagu. Kui lõpuks sai otsustatud, et teeme ära - uue seltsi, kus saaksime teha just seda, millest ise unistame, oli sügav sügis käes.
1. detsembril kirjutasime alla seltsi asutamisdokumendile. Lõime Pirkanmaa Tuglase Seltsi ehk eesti-soome kultuuriseltsi. Friedebert Tuglaselt oma nime laenanud selts tegutseb Helsingis aastast 1982 ja meie oleme selle tütarselts. Asutamisele eelnes sõna otseses mõttes mitmeid magamata öid, sest mulle kangastus, et see ongi nüüd lõplik, pole enam pääsu: kui kord alustatud, tuleb mul seltsi juhtimise vastutus enda õlule võtta. Muu elu oli ka kuidagi liialt intensiivseks muutunud, nii et oli tõesti periood, kui lõin põnnama, tundsin paanikat: kas ma tõesti tulen selle vastutuse koormaga toime? Pole ju mõtet teha seltsi, millesse ei jõua (minu puhul ajaliselt) piisavalt panustada. Aga põgeneda oli juba hilja ning sai selgeks, et mitte keegi teine ei võta juhtimist isegi mitte kaaluda. Nii ma siis olen vastse seltsi esimees ja ees on tööd oi-oi kui palju. Samas ma pean sõnama, et ma olen õnnelik iga minut sellest ajast, mis ma seltsi asjadega tegelen - isegi kui see tähendab, et ma pean hommikul kell 5.30 ehk tund tavapärasest varem tõusma -, sest see kõik on nii äge ja inspireeriv. See, et mul on võimalus luua midagi uut, see, et mu ümber on üle 15 inimese, kes kõik ka uue seltsi ideesse kirglikult suhtuvad - see kõik on erakordne. Kui ma saaksin seda seltsi oma põhitööna juhtida, siis ma oleks kogu aeg üks väga õnnelik inimene.
Samas ise ma ei peagi seda majaprojekti enda seisukohalt kõige olulisemaks muudatuseks elus. Võibolla siis, kui maja lõpuks tõesti valmis ja me linnast sinna perifeeriasse päriselt ära kolime. Hoopis see on mu jaoks põrutav, et ma olen sukeldunud kõige selle hulluse kõrvalt või kiuste seltsiellu. Aasta alguses liitusin kohaliku Eesti klubiga, et lastele eesti lasteringis käimist võimaldada, sellest edasi tuli lasteringi ise tegema hakata (õnneks küll mitte otseselt vedamise mõttes, vaid korralduse osa). Siis, nähes klubi köögipoolt, mitte otseselt pettudes, kuid mõistes, et sellises vormis seltsitegevus on minu jaoks suhteliselt mõttetu, ning unistades samal ajal asjadest, mis võiksid olla, hakkas justkui iseenesest mu ümber moodustuma mõttekaaslaste ring. Neid lõunaid erinevate inimestega, mis venisid seltsi teemadel arutades paari tunni pikkuseks, oli ikka üksjagu. Kui lõpuks sai otsustatud, et teeme ära - uue seltsi, kus saaksime teha just seda, millest ise unistame, oli sügav sügis käes.
1. detsembril kirjutasime alla seltsi asutamisdokumendile. Lõime Pirkanmaa Tuglase Seltsi ehk eesti-soome kultuuriseltsi. Friedebert Tuglaselt oma nime laenanud selts tegutseb Helsingis aastast 1982 ja meie oleme selle tütarselts. Asutamisele eelnes sõna otseses mõttes mitmeid magamata öid, sest mulle kangastus, et see ongi nüüd lõplik, pole enam pääsu: kui kord alustatud, tuleb mul seltsi juhtimise vastutus enda õlule võtta. Muu elu oli ka kuidagi liialt intensiivseks muutunud, nii et oli tõesti periood, kui lõin põnnama, tundsin paanikat: kas ma tõesti tulen selle vastutuse koormaga toime? Pole ju mõtet teha seltsi, millesse ei jõua (minu puhul ajaliselt) piisavalt panustada. Aga põgeneda oli juba hilja ning sai selgeks, et mitte keegi teine ei võta juhtimist isegi mitte kaaluda. Nii ma siis olen vastse seltsi esimees ja ees on tööd oi-oi kui palju. Samas ma pean sõnama, et ma olen õnnelik iga minut sellest ajast, mis ma seltsi asjadega tegelen - isegi kui see tähendab, et ma pean hommikul kell 5.30 ehk tund tavapärasest varem tõusma -, sest see kõik on nii äge ja inspireeriv. See, et mul on võimalus luua midagi uut, see, et mu ümber on üle 15 inimese, kes kõik ka uue seltsi ideesse kirglikult suhtuvad - see kõik on erakordne. Kui ma saaksin seda seltsi oma põhitööna juhtida, siis ma oleks kogu aeg üks väga õnnelik inimene.
Comments