Minu esimene slaalomisõit

Alates sügisest, kui Michele endale Põhja-Itaaliasse Alpi nõlvale külla kutsub, olen teadnud, et sel aastal teen oma esimese slaalomikatsetuse. Lootsin, et saan slaalomisuusad ikka Soomes alla ja siis kunagi Alpidesse, aga kuna meil autot pole, siis pole eriti kerge mäenõlval pääseda. Üle-eelmisel pühapäeval läksid aga Linda ja Henkka Sappeesse ja kutsusid kaasa. No muidugi läksime. Kuna Javi slaalomitehnikat valdab, siis oli selge, et tal tuleb ka mind õpetada. Mul polnud õrna aimugi, kui raskelt või kergel see algus tuleb. Aga üheks olin ette valmistunud – sadadeks kukkumisteks. Sappee on ideaalne koht, kus slaalomiga alustada – seal on just selline paras pisike mäenõlv. Ja Javi on suurepärane õpetaja. Või olen mina suurepärane õpilane ;) Või mõlemat. Igtahes esimese tunni järel polnud ma veel kordagi kukkunud ja liikusin sellel tillukesel mäenõlval suuremate raskusteta. Olin valmis suuremaid nõlvu vallutama. Järgmise kahe tunni jooksul oli järgmise mäenõlva alistamine käpas – suutsin selle kukkumisteta läbida. Kui Javi küsis, kas tahan veel kõrgemale, ei tea, kust see julgus tuli, kuid läksime proovima. Us-ku-ma-tu!!! Kukkusin, aga ka sellest mäest tulin elusana alla. Raske on kirjeldada seda õnnetunnet, mis mind selle päeva jooksul valdas. Meeletult mõnus ja positiivne tunne.