Õunalõhn sõõrmetes

Ausalt öeldes pole veel aega olnud, et Turus korralikult ringi vaadata. Ega ma siin nüüd esmakordselt ka pole, aga tunnen end koduselt vaid trajektooril rongijaam-töö-kodu. Samasse kolmnurka jäävad sisse ka spordisaal ja toidupood. Hommikune jalutuskäik tööle kulgeb läbi kesklinna üle 11 vöötraja (ise lugesin ära, kindluse mõttes kaks kordagi!) ja läbi hommikuse elluärkava turuplatsi. Vöötrajad on tõelised tüütused, eriti hommikusel tipptunnil, ja tegelikult on mul nüüd isegi hea meel, et mul jalgratast pole. Ratta kõrval oleks tõtt öelda palju hullem piin valgusfooride taga passida, sest rattaga või ilma - tööleminekuks kuluks ikkagi enam-vähem sama aeg. Hommikune jalutuskäik läbi turu on aga priima! Mõnus on vaadata, kuidas kauplejad turul askeldavad ja oma köögivilju ning muud kraami välja seavad ning esimesed ostjad uudishimulikult kaupu takseerivad. Iga jumala hommik tahaks mõne leti juurde astuda ja värsket juurvilja osta. Aga seda ma ei siiski ei tee, sest mis ma ikka seda kraami siis kontorisse vean. Ainult täna ostsin kilo suuri kollaseid ploome. Ja siis on seal turu nurgal vöötraja ääres igal hommikul tüdruk, kes tasuta lehte jagab. Eri hommikuil on erinevad tüdrukud, aga samad värsked lehed. Ja siis ma alati naeratan ja keeldun tänades. Ega mul nagunii aega lugeda ei oleks ju :) Eelmisel nädalal olin ma siinse LIDL-i otsinguil ja möödusin vanematest eramajadest, millel olid suured ilusad aiad. Ninna tungis meeletu küpsete õunte lõhn, mis enam lahti ei lasknud. Vot siis tundsin ma kibedat igatsust oma aia ja oma õunapuude järgi. Oleks kasvõi üks õunapuugi, kust minna ja õun haarata... Mida vanemaks ma saan, seda enam maa ja aia ja oma-asjade külgetõmbejõudu tunnen. Tüüpiline eestlane ikkagi :)