Turku-eluke, PÄRIS töö ja PÄRIS kodu
Ma olen peaaegu neli nädalat nüüd SDL-is tööl olnud ja nagu välja kukkus - elu on nii tegevust täis lükitud, et kirjutada pole mahti. Kutsun seda oma esimeseks PÄRIS tööks. Selles mõttes siis, et esmakordselt elus käin ma esmaspäevast reedeni täisajaga tööl ja saan kuu lõpus kindla summa palka. Esimest korda jääb ära see ärevus, et ei tea, kui palju see kuu ka teenisin ja kas ikka tuleb ots-otsaga kokku. Täitsa imelik kohe. Esimest korda tööd tehes on ka see tunne, et nii kole kiire on ja õhtu jõuab märkamatult kätte. Ja siis ma olen ka nii väsinud, et minust pole eriti mõtlemisvõimelist inimest enam. Aga eks see ole vast alguse asi - nii palju uut on õppida ja võtab aega, enne kui vilumuseni jõuan.
Aga mille kallal asjatades ma oma päevad õhtusse galopeerin siis? Kui ma oma töölepingusse vaatan, siis tööle võeti mind inglise-eesti tõlkijana, aga tööülesannetest selgub, et olen nö Baltikumi keelte tõlkekoordinaator. Lisaks veel toimetan inglise-eesti tõlkeid ja vahel harva ka tõlgin inglise keelest eesti keelde. Seega - otseselt tõlkimisega on mul siin kõige vähem pistmist, sest koordineerimist on hullult palju, aga kui mingi tühi moment tekib, siis tõlgin. Aga pole hullu - arendame aga multifunktsionaalsust ja paindlikkust :) LB vaimus selles mõttes vapralt edasi. Samas - ei kurda üldse, sest praegu on töö põnev ja iga päev õpin midagi uut. Nalja teeb muidugi see, et peale 10 aastat jäärapäist sotsiaalteaduste tudeerimist olen jällegi oma ennustatud elutee juures tagasi. Jaanika - see, kes on pärl eesti keeles...
Muide, töökollektiiv on väike ja tore. Nalja saab ikka ja viimaks ometi räägin iga päev soome keelt. Varsti väljendun vabalt :) Endiselt pole muutnud oma esmamuljet juhtkonna (st vähemalt esmataseme juhtkonna suhtes, kes Turus pesitseb) suhtes - LB-ga võrreldes on tegu öö ja päeva fenomeniga. Siinne suurim boss on äärmiselt sõbralik ja tähelepanelik. Ikka veel on tunne, et ma olen siin inimene ja isiksus, mitte X-keel, mis on kiiresti-kiiresti vaja läbi testida.
Üks esimesi asju, mida ma Turus tegin, oli spordiklubi sügishooajakaardi ostmine. See on absoluutselt hädavajalik, et peale päevade kaupa arvuti taga istumist ja tähtedesse süvenemist oleks võimalik ennast füüsiliselt liigutada ja peanupus kogu mõttetöö tunnikeseks seisata. Nii ma siis olengi käinud vanas armsas spinningus ja bodypumpis ning uue avastusena pilateses. Mõnus! Ja et peale tööd ja trenni jumala eest mitte igavusse surra, siis otsustasin veel ka kaks keelekursust võtta. Jätkan oma hispaania keele aktiveerimist ja uue põnevusena lisaks ka rootsi keele algkursus. Seda siis kahe nädala pärast alles.
Reede õhtul rampväsinuna kolistan rongiga Tamperesse, PÄRIS koju. Esimest korda elus on praegu ka nii, et nädalavahetused on puhkuseks ja lõdvestumiseks. Ei mingeid koolitükke. Ei saa muidugi mainimata jätta, et Javil on saba rõngas sellest, et Kani tuleb nädalavahetusel koju, ei raamatuid, ei arvutit, ei mingit poleaegat, ei kuhugi jooksmist. Vaatame, kui kaua ma rahulikult köögis vaaritan ja millal vajadus intellektuaalse laadimise vastu mind jälle piinama hakkab. Varem või hiljem nagunii hakkab!
Aga mille kallal asjatades ma oma päevad õhtusse galopeerin siis? Kui ma oma töölepingusse vaatan, siis tööle võeti mind inglise-eesti tõlkijana, aga tööülesannetest selgub, et olen nö Baltikumi keelte tõlkekoordinaator. Lisaks veel toimetan inglise-eesti tõlkeid ja vahel harva ka tõlgin inglise keelest eesti keelde. Seega - otseselt tõlkimisega on mul siin kõige vähem pistmist, sest koordineerimist on hullult palju, aga kui mingi tühi moment tekib, siis tõlgin. Aga pole hullu - arendame aga multifunktsionaalsust ja paindlikkust :) LB vaimus selles mõttes vapralt edasi. Samas - ei kurda üldse, sest praegu on töö põnev ja iga päev õpin midagi uut. Nalja teeb muidugi see, et peale 10 aastat jäärapäist sotsiaalteaduste tudeerimist olen jällegi oma ennustatud elutee juures tagasi. Jaanika - see, kes on pärl eesti keeles...
Muide, töökollektiiv on väike ja tore. Nalja saab ikka ja viimaks ometi räägin iga päev soome keelt. Varsti väljendun vabalt :) Endiselt pole muutnud oma esmamuljet juhtkonna (st vähemalt esmataseme juhtkonna suhtes, kes Turus pesitseb) suhtes - LB-ga võrreldes on tegu öö ja päeva fenomeniga. Siinne suurim boss on äärmiselt sõbralik ja tähelepanelik. Ikka veel on tunne, et ma olen siin inimene ja isiksus, mitte X-keel, mis on kiiresti-kiiresti vaja läbi testida.
Üks esimesi asju, mida ma Turus tegin, oli spordiklubi sügishooajakaardi ostmine. See on absoluutselt hädavajalik, et peale päevade kaupa arvuti taga istumist ja tähtedesse süvenemist oleks võimalik ennast füüsiliselt liigutada ja peanupus kogu mõttetöö tunnikeseks seisata. Nii ma siis olengi käinud vanas armsas spinningus ja bodypumpis ning uue avastusena pilateses. Mõnus! Ja et peale tööd ja trenni jumala eest mitte igavusse surra, siis otsustasin veel ka kaks keelekursust võtta. Jätkan oma hispaania keele aktiveerimist ja uue põnevusena lisaks ka rootsi keele algkursus. Seda siis kahe nädala pärast alles.
Reede õhtul rampväsinuna kolistan rongiga Tamperesse, PÄRIS koju. Esimest korda elus on praegu ka nii, et nädalavahetused on puhkuseks ja lõdvestumiseks. Ei mingeid koolitükke. Ei saa muidugi mainimata jätta, et Javil on saba rõngas sellest, et Kani tuleb nädalavahetusel koju, ei raamatuid, ei arvutit, ei mingit poleaegat, ei kuhugi jooksmist. Vaatame, kui kaua ma rahulikult köögis vaaritan ja millal vajadus intellektuaalse laadimise vastu mind jälle piinama hakkab. Varem või hiljem nagunii hakkab!
Comments