Need aknad, milles põlevad tuled

Kui ma õhtul töölt koju tulen ja oma praeguse kodumaja ukse ette jõuan, siis pööran pilgu alati kolmada korruse akendele ja takseerin, kas meie korteri akendes põlevad tuled või ei. Alateadlikult loodan, et ei põleks - see tähendaks, et mulle on aega antud, et kodu privaatsuses veidi hinge tõmmata. Selle alateadliku soovi taga pole mingit ebameeldivustunnet minu korterikaaslase vastu. Elame sõbralikult ja üksteist segamata. Selles soovis peitub vaid suur omaetteoleku vajadus, tunne, et ma ei taha oma elamispinda enam võõraste inimestega jagada, ning rusutus sellest, et ma ei saa talitadada viisil, kuidas tahaksin. Peale aastaid ja aastaid ühiselamureeglite järgi elamist ning kahe viimase aasta järel, kui mul lõpuks oli päris oma kodu, on raske leppida sellega, et ma olen jälle poole kohaga vanades aegades tagasi. Mõtlesin, et see tunne läheb ehk üle, kui olen Turu eluga rohkem harjunud, aga vastupidi - ebamugavustunne aina suureneb. Lohutab vaid usk, et see elukorraldus on ajutine.