Meeleolurong ja "pommi magamine"
Juba eile õhtul oli tunne, et tänahommikune rongisõit Turusse kujuneb ebatavaliseks. Ma pole selle kolme ja suts peale kuu juuksul veel kordagi rongipiletit ette ostnud, aga eile olime Javiga niikuinii linnas (mina sõitsin ja rohkem jama ei tekitanud kui see, et kord suri auto valgusfoori punase tule ees välja, buss tuututas taga; korra eirasin stopp-märki ning kaks korda krigistasin käiku - tagurpidi tahtis neljanda asemel sisse minna) ja käisime raudteejaamas, nii tundus suht mõistlik hommikuks pilet ette ära osta. Seda enam, et see andis võimaluse hommikul 10 min kauem magada.
Kui ma hommikul (isata) perroonile jõudsin, siis avanes ebatavaline pilt - neljanda perrooni veeres, kust hommikune Turu rong peaaegu alati välja läheb, seisis küll rong, aga kottpime. Silmitsesin ümbrust, kiikasin aknaist sisse - paistis, et inimesed istusid sees, ju siis kõik kontrolli all. Mõtlesin, et mis ma seal perroonil ikka passin, ronin parem sisse. Sees oli mõnusalt soe ja kobamisi leidsin ka oma istekoha. Polnud ma ainus, kes üllatusest silmi pööritas, mõni viskas naljagi, et küünlad sai koju unustatud. Kui aga kell 7:11, kui rong välja peab sõitma, ja rohkemgi sai, muutus ootusärevus hämminguks. Rong kottpime, tabloolt kustus seal varem seisnud info kl 7:11 väljuva Turu rongi kohta, ei mingeid avalikke teavitusi, konduktorit ei kuskil. Lõpuks leiti mingi telefoninumber, millelt raudteefirmaga ühendust saadi ja aru päriti. Selgitusi ei jagatud, aga öeldi, et rong väljub kl 7:27. Inimesed uurisid üksteiselt järgmiste rongide kohta, tegid plaane, kuidas sihtkohtadesse jõuda. Selle rongi väljumisse küll kellelgi usku ei paistnud olevat.
Siis äkki nägime perroonil jooksvat ja uksi kinni paugutavat konduktorit ja järgmisel hetkel rong jõnksatas. Libisesime tasakesi mööda rööpaid, ümberringi pimedus, selline täitsa sürr tunne, et see on rong igavikku. Tundus, et oleme iseliikuvas rongis. Seda enam, et see aina libises ja libises, kiirust lisamata. Käisid kommentaarid, et huvitav, kas konduktor hüppas ise vedurisse ja hakkas juhtima :) Ja siis keegi soovis, et see konduktor vähemalt teaks, kus pidurid asuvad. Naerdi, et tore - VR üritab salapärast pikkujoulu meeleolu luua, kohe ilmselt ilmuvad pimedusest päkapikud ja jõuluvana. Ja nii me siis sõitsime oma 5-10 minutit, rong kogus vähehaaval hoogu. Siis viimaks kõlas valjuhääldist inimhääl, tervitas reisijaid, vabandas hilinemise pärast ja ütles otse välja, et oli sisse maganud (sm k nukkua pommiin, haha). Aga seda kõike veel täies kottpimeduses. Ümberringi kostus üks muhe naerupahvak. Mingil hetkel saabus valgus, saabus ka lihast ja verest konduktor. Turusse jõudsime. Küll pooletunnise hilinemisega.
Kui ma hommikul (isata) perroonile jõudsin, siis avanes ebatavaline pilt - neljanda perrooni veeres, kust hommikune Turu rong peaaegu alati välja läheb, seisis küll rong, aga kottpime. Silmitsesin ümbrust, kiikasin aknaist sisse - paistis, et inimesed istusid sees, ju siis kõik kontrolli all. Mõtlesin, et mis ma seal perroonil ikka passin, ronin parem sisse. Sees oli mõnusalt soe ja kobamisi leidsin ka oma istekoha. Polnud ma ainus, kes üllatusest silmi pööritas, mõni viskas naljagi, et küünlad sai koju unustatud. Kui aga kell 7:11, kui rong välja peab sõitma, ja rohkemgi sai, muutus ootusärevus hämminguks. Rong kottpime, tabloolt kustus seal varem seisnud info kl 7:11 väljuva Turu rongi kohta, ei mingeid avalikke teavitusi, konduktorit ei kuskil. Lõpuks leiti mingi telefoninumber, millelt raudteefirmaga ühendust saadi ja aru päriti. Selgitusi ei jagatud, aga öeldi, et rong väljub kl 7:27. Inimesed uurisid üksteiselt järgmiste rongide kohta, tegid plaane, kuidas sihtkohtadesse jõuda. Selle rongi väljumisse küll kellelgi usku ei paistnud olevat.
Siis äkki nägime perroonil jooksvat ja uksi kinni paugutavat konduktorit ja järgmisel hetkel rong jõnksatas. Libisesime tasakesi mööda rööpaid, ümberringi pimedus, selline täitsa sürr tunne, et see on rong igavikku. Tundus, et oleme iseliikuvas rongis. Seda enam, et see aina libises ja libises, kiirust lisamata. Käisid kommentaarid, et huvitav, kas konduktor hüppas ise vedurisse ja hakkas juhtima :) Ja siis keegi soovis, et see konduktor vähemalt teaks, kus pidurid asuvad. Naerdi, et tore - VR üritab salapärast pikkujoulu meeleolu luua, kohe ilmselt ilmuvad pimedusest päkapikud ja jõuluvana. Ja nii me siis sõitsime oma 5-10 minutit, rong kogus vähehaaval hoogu. Siis viimaks kõlas valjuhääldist inimhääl, tervitas reisijaid, vabandas hilinemise pärast ja ütles otse välja, et oli sisse maganud (sm k nukkua pommiin, haha). Aga seda kõike veel täies kottpimeduses. Ümberringi kostus üks muhe naerupahvak. Mingil hetkel saabus valgus, saabus ka lihast ja verest konduktor. Turusse jõudsime. Küll pooletunnise hilinemisega.
Comments