Tagasi kodumail

Olen juba peaaegu kaks nädalat põhjapoolkeral tagasi. Eelkõige oli imeliselt hea kodus Tamperes tagasi olla. Oma armas korter rõõmsate värvidega. Oma kodune köök, kus on olemas kõik vajalikud köögiriistad. Ja praeahi! Oma lai voodi puhaste linadega. Võtta kapist riideid, mida aasta otsa puudutanud pole ja unustada mõneks ajaks need mõningad hilbud, mida Austraalias tüdimuseni kanda sai. Dušš, kus on ruumi, ja tuleb sooja vett momentaalselt, kui kraani keerata. Ühtlase joana. Rõdu, kus on ruumi ja valgust, et hommikusööki nautida. Saun loomulikult. Trepikoda, mis on alati valge ja puhas. Kohe nii puhas, et seal on omamoodi puhtuse lõhn. Jne jne. Ei möödunud tundi, kui me poleks Javiga kordamööda jälle õhanud, et kui mõnus on kodus olla. Javil oli ärevus sees, et Hispaaniasse jõuda, aga samal ajal, olen kindel, oli tal kahju meie Tampere kodust nii kiiresti jälle ära minna. Mul jälle oli hea meel, et ma esialgsele kiusatusele järele ei andnud ja sama kiiresti Eestisse ei läinud, vaid võtsin omale need 4 päeva, et kodus olemist nautida. Olin neil päevil enamasti kodus, lihtsalt niisama, oleledes, lugedes. Käisin metsas jalutamas ja kepikõndi tegemas. Nägin üllatavalt palju tuttavaid ja sõpru. Jällenägemisrõõm on suur. Ostsin poest musta täisteraleiba, võid, värsket kurki ja lõhet, mida kergelt soolasin. Sõin seda täitmatuseni.

Viimaks pakkisin jälle oma meeletud kohvrid ja seiklesin kuidagimoodi Eestisse. Otse maale ja tegin oma kojusaabumisüllatuse ära. Ajastus kukkus nii hästi välja, et sai emale sünnipäevakingiks. Mõned päevad maal, siis Matsalusse joogalaagisse, Tallinna asju ajama ja sõbrannadega jutustama, Haljalas veel veidike jutustamist, siis maale tagasi. Ja nüüd ongi aeg nii kaugel, et homme Narva. Nii kolmeks nädalaks esialgu ja siis aprillini vähemasti. Etnograafilist uurimustööd tegema. Narva venekeelse elanikkonna koha- ja koduloomest. Vanaema küsib, et kuidas sa ometi sellise imeliku teema peale sattusid, et pead nüüd lausa Narvas oma uurimustööd tegema? Kas ülikoolis kohe pakuti selline teema välja? Mina naeran, et vanaema, mis sa arvad, et juhendajal on doktorantidele paberi peal rida teemasid nagu lõpukirjandi kirjutajatele ja siis lähed ning valid omale meelepärasema? Nii need asjad päris ikka ei käi meil :) See on ikka minu enda väljamõeldud ja tee selleni pole päris juhuslik olnud. Eks see teema on mul ikka kuidagi südame küljes kinni, Narva linna õhuga lapsepõlves sisse hingatud.

Inimesed, kellele olen oma teema ja tulevase eluperioodi kohta Narvas selgitusi jaganud, on üldiselt hämmingus. Mõned on öelnud, et see on huvitav või iseäralik, et ma selle teemaga tegelen. Aga mitte keegi ei paista olevat seisukohal, et see on iseenesestmõistetav või loogiline, et ma Narva elama lähen. Pigem paistan ma veidi hulluna, sest Narvas on ju imelikud inimesed ja see keskkond on üdini hirmutav. Minu enda jaoks on see väga loomulik asjade käik. Midagi sellist, mis pole mingis mõttes erakordne või kummastav. Tuleb meelde, kuidas ma kunagi keskkooli ajal Angelikale rääkisin, et ma tahaks hoopis Narvas õppida. Meie Haljala keskkool oli minu silmis kuidagi igav ja ilmetu koht, aga Narvas käis elu, juhtusid põnevad ja intrigeerivad asjad. Hea iseenesest, et ma tollal Narva ei läinud. Ja hea, et ma teen seda nüüd. Muidu vaevalt, et ma praegu uurimustööga ja just selle teemaga tegeleksin.

Doktoritöö juhendaja ei süstinud minusse liiga suurt entusiasmi. Ütles välitööle saates, et tema kogemuse järgi pole välitöö kunagi mingi lihtne ja sujuv töö, eufooria- ega õnneseisund. Enamasti on see valu ja vaev, meeleheide ja pidev tunne, et sa oled energiast tühjaks tõmmatud. Pole just eriti julgustav, aga aus ja otsekohene. Pean ütlema, et lähen Narva suure erutuse ja elevusega. Ning samal ajal olen püüdnud endale sisendada, et ega seal kerge olema saa. On teadmatus, mida täpselt, kui kaua ja kuidas ma seal tegema hakkan. Tulevad barjäärid ja vääritimõistmised. Tulevad tõusud ja mõõnad. Seda kindlasti. Eelkõige püüan ma kõigeks valmis olla. See tähendab püüet oma meel avatud hoida ja paindlik olla. Ka end ja teisi mitte liiga tõsiselt võtta.

Keskkonnavahetusega koos on soodne võimalus alustada uute asjadega. Näiteks elada tervislikumat elu juurutades tervislikke rituaale ja tegevusi. Mina tahan hommikuti vara tõusta ja külma duši all päeva alustada. Tahan igahommikusi joogaharjutusi teha ja mediteerima õppida. Ja õhtuti tahan spordikeskuses käia. Näiteks vanades armsates spinningus ja bodypumpis, aga võibolla ka midagi uut proovida. Tahan lahti saada igapäevasest kohvijoomise harjumusest, süüa võimalikult vähe liha ja magusat ning rohkem köögivilju ja muud kasulikku. Ka alkoholi tahaks üldjuhul mitte tarbida. Viimase osas märkasin Facebookis Septembrismeeijoo kampaaniat, aga liituda ikkagi ei julgenud, sest kui muidu pole põhjust veini juua, siis Tampere käigul sellest loobmine vaevalt õnnestub.

Joogalaagrist. Käisin eelmisel nädalavahetusel Merit Raju ja Anne Kallase joogalaagris Matsalus Algallikal ja olen ülirahul. Olen sellest inimestele juba nii palju muljetanud, et nagu ei viitsikski enam midagi lisada. Lihtsalt arvan, et see kogemus kuluks ära paljudele, sest laadib positiivset energiat täis ja paneb sügavalt mõtlema selle peale, kuidas oma üürikest elu paremini, õnnelikumalt elada. Mulle tegelikult tundub, et ma ei jäänud mitte ainult mõtlema, vaid sain tugeva tõuke tegutsemiseks. Lugege Meriti raamatut ”Hingele pai”. Mulle tundub, et see annab palju vastuseid.

Comments

Popular posts from this blog

Tuleb välja, et massaaž võib ka kurja teha!

Päikesepaiste pahupool (ei ole aprillinali)

Head sõrataudi kõigile!