Sotsiaalgiid
Õnneks või õnnetuseks, et ma olen selline nagu ma olen, satun ma aegajalt olukordadesse, mis on ootamatud, spontaansed ning kus tuleb suhelda tundmatute inimestega ja võõrkeel(t)es. Täna lubasin end Angelikale lasteaeda rootsi grupi tõlkijaks. Rootslased kiitsid minu inglise keelt, mille üle mul on muidugi hea meel. Oma abi eest sain ma preemiaks õhtusöögi sama grupi seltsis Narva Muuseumi õues asuvas keskaegses restoranis Castell. Kuna ma olin seal kunagi kohvil käinud ja menüüsse kiiganud, siis teadsin, et vähemasti Narva mõistes pole see sugugi odav koht. Seepärast olid ootused kõrged.
Aga kahjuks peab tõdema, et nõrgem kui harju keskmine. Tagantjärele kiikasin netist menüüd ja selgub, et meile serveeriti üks 20-eurostest grupimenüüdest. Mis selle raha eest siis sai? Tagasihoidliku taldrikutäie Kreeka salatit, puljongi kalafrikadellidega, kanafilee täidetud juurviljatega piimakastmes (serveeritud makaronidega), pannkoogi jäätise ja marjakastmega ning kohvi ja kraanivett. Ma ei tea, ehk oli meil selle konkreetse menüüga halb õnn, kuid süüa roogi, millest mõlemad soojalt serveeritavad road on vaid leiged, mille lihataldrikul on rohkem maitsetuid makarone kui midagi muud ning kana sisse on topitud külmutatud juurviljade segu...? Kas kõrgema klassi restoran saab endale seda ikkagi lubada? Kohv menüüst eraldiseisvana serveerituna 2,5 eurot (kui mujal, Narva mõistlikes kohtades on 1-1,5 eurot) ja o,5 l veepudel 2 eurot. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi sellised kohad, mis orienteerivad end ainult lollile turistile, kes bussiga kohale tuuakse, kellele grupimenüüd pakutakse (mis on reeglina ette tellitud) ja kelle nurisemine ühest kõrvast sisse ja teisest välja läheb, sest ega ta siia Narva elus nagunii enam ei satu. Castell aga sellele just panustab, mulle näib. Asja ei leevenda kokkuvõttes palju ka koha mõnus keskaegne atmosfäär, kuigi iseäranis kolmanda korruse saali imekaunitesse massiivsetesse antiikse hõnguga laudadesse armuvad kohe kõik. Mulle meeldib süüa nii, et kvaliteet oleks hinnaga tasakaalus, ning ma tahan, et seda saaks ka turist.
Õhtu tipnes mul aga spontaanselt giidirolli hüppamisega. Õues juba hämardus, kui me õhtusöögi lõpetasime, kuid rootslased leidsid, et nas sooviksid kiire pilgu ka linnale peale visata (muuseumiekskursiooni olid nad enne juba läbi teinud). Otsustasime siis üheskoos, et kõige mõistlikum on linnas bussiga kiiresti olulisimad kohad läbi sõita. Kuna keegi eestlaste seltskonnast ei tundnud end piisavalt enesekindlalt, et inglise keeles Narvat tutvustada, siis tuli haarata ohjad enda kätte. Omamoodi huvitav kogemus niimoodi kiiresti ja käigu pealt Narvast mingit muljet jätta. Ise improviseerisin ja kombineerisin midagi sellest, mida Angelika kõrvalt ette ütles. Aga välja kukkus päris toredasti. Kui ma oleksin päriselt giid, siis sotsiaalgiid, kes räägib linnast kui sotsiaal-kultuurilisest maastikust. Aastaarvud, võlvid ja sambad las jäägu teistele.
Kuigi ma olen praegu seisukohal, et minu jaoks on elu väljakutse olla hea antropoloog, siis tegelikult pean tunnistama, et mõnikord ma tahaks tegeleda ka tõlke- ja turismiülesannetega. Eriti, kui neid veel miskitmoodi kombineerida saaks. Turismipisik on mul vanadest aegadest ikka tugevalt veres ning turismiarendus Narvas ja Narva-Jõesuus kõvasti südame peal. Hiljuti otsiti Narva Muuseumi infojuhti ning Külastuskeskusesse turismiinfokonsultanti. Kui mõttemänge teha, siis ma kujutan end mõlemas ametis päris hästi ette. Küll oleks hea, kui elus saaks teha vaheldumisi ja kõike. Siis, kui just tuju on.
Aga kahjuks peab tõdema, et nõrgem kui harju keskmine. Tagantjärele kiikasin netist menüüd ja selgub, et meile serveeriti üks 20-eurostest grupimenüüdest. Mis selle raha eest siis sai? Tagasihoidliku taldrikutäie Kreeka salatit, puljongi kalafrikadellidega, kanafilee täidetud juurviljatega piimakastmes (serveeritud makaronidega), pannkoogi jäätise ja marjakastmega ning kohvi ja kraanivett. Ma ei tea, ehk oli meil selle konkreetse menüüga halb õnn, kuid süüa roogi, millest mõlemad soojalt serveeritavad road on vaid leiged, mille lihataldrikul on rohkem maitsetuid makarone kui midagi muud ning kana sisse on topitud külmutatud juurviljade segu...? Kas kõrgema klassi restoran saab endale seda ikkagi lubada? Kohv menüüst eraldiseisvana serveerituna 2,5 eurot (kui mujal, Narva mõistlikes kohtades on 1-1,5 eurot) ja o,5 l veepudel 2 eurot. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi sellised kohad, mis orienteerivad end ainult lollile turistile, kes bussiga kohale tuuakse, kellele grupimenüüd pakutakse (mis on reeglina ette tellitud) ja kelle nurisemine ühest kõrvast sisse ja teisest välja läheb, sest ega ta siia Narva elus nagunii enam ei satu. Castell aga sellele just panustab, mulle näib. Asja ei leevenda kokkuvõttes palju ka koha mõnus keskaegne atmosfäär, kuigi iseäranis kolmanda korruse saali imekaunitesse massiivsetesse antiikse hõnguga laudadesse armuvad kohe kõik. Mulle meeldib süüa nii, et kvaliteet oleks hinnaga tasakaalus, ning ma tahan, et seda saaks ka turist.
Õhtu tipnes mul aga spontaanselt giidirolli hüppamisega. Õues juba hämardus, kui me õhtusöögi lõpetasime, kuid rootslased leidsid, et nas sooviksid kiire pilgu ka linnale peale visata (muuseumiekskursiooni olid nad enne juba läbi teinud). Otsustasime siis üheskoos, et kõige mõistlikum on linnas bussiga kiiresti olulisimad kohad läbi sõita. Kuna keegi eestlaste seltskonnast ei tundnud end piisavalt enesekindlalt, et inglise keeles Narvat tutvustada, siis tuli haarata ohjad enda kätte. Omamoodi huvitav kogemus niimoodi kiiresti ja käigu pealt Narvast mingit muljet jätta. Ise improviseerisin ja kombineerisin midagi sellest, mida Angelika kõrvalt ette ütles. Aga välja kukkus päris toredasti. Kui ma oleksin päriselt giid, siis sotsiaalgiid, kes räägib linnast kui sotsiaal-kultuurilisest maastikust. Aastaarvud, võlvid ja sambad las jäägu teistele.
Kuigi ma olen praegu seisukohal, et minu jaoks on elu väljakutse olla hea antropoloog, siis tegelikult pean tunnistama, et mõnikord ma tahaks tegeleda ka tõlke- ja turismiülesannetega. Eriti, kui neid veel miskitmoodi kombineerida saaks. Turismipisik on mul vanadest aegadest ikka tugevalt veres ning turismiarendus Narvas ja Narva-Jõesuus kõvasti südame peal. Hiljuti otsiti Narva Muuseumi infojuhti ning Külastuskeskusesse turismiinfokonsultanti. Kui mõttemänge teha, siis ma kujutan end mõlemas ametis päris hästi ette. Küll oleks hea, kui elus saaks teha vaheldumisi ja kõike. Siis, kui just tuju on.
Comments