Meie väike reisisell

Axel on vahepeal nelja ja poole kuuseks saanud ning tal on selja taga elu esimene reis. Laevareis üle lahe ja nädala jagu autoga mööda Eestimaad sõitmist. (Axelil on oma pass ka, aga arvake ära, kas talt seda sadamas siis lõpuks küsiti või mitte?) Võime rõõmu tunda, et meie poiss on tõeliselt asjalik ja rõõmsameelne reisikaaslane. Kui oli väsinud, mõistis autotoolis magada, vahel kohe päris pikki otsi. Muidu lõbustas end suuremalt jaolt päris ise toolis siputades ja kätteulatatud asju lutsides ning mähkmevahetus ja söötmine autos kulges nagu vanal kalal. Suur "lobamokk" on ta meil ka ja hurmab kõiki oma häälekate "monoloogidega" (tõtt öelda tihtipeale küll vist pigem kriisetega) teadamata teemadel. Õnneks sattuski meie reis juba sellesse ajajärku, kui Axel oli nutu ja magamise osas märkimisväärse arenguhüppe teinud. Nutt tuleb praegusel ajal ainult siis, kui ta on näljane, väsinud või piinab igavus. Ja kuigi magab endiselt hüplikult, oskab ta nüüd juba enamasti ise magama jääda, ka enda voodis. Eriliselt hästi aga vankris. Kuidagi märkamatult läks seegi, et ta hakkas harvemini sööma ja ei vaja enam peale ärkamist ilmtingimata ja silmapilkset söötmist. 4-kuune pole enam üldsegi mitte beebi, vaid tõeline seltskonnahing ja mõnus semu, kes lõbustab pigem meid, kui vajab lõbustamist. Ma ei kujuta ette, mis veel edasi saab.

1. juulil toimus murdepunkt, kus suht staatilisest lapsest sai igiliikur. Eks ta punnitas varem ka end seljalt küljele ja sealt kõhule ajama, aga hästi ei tulnud välja. Nüüd sai siis nipi kätte ja enam see laps omaette olles muud ei teegi, kui vupsab end osavalt kõhuli, siis kobraasendisse ja edasi püüab kõhulihaste abil end kangekaelselt ettepoole punnitada. Häda on ainult selles, et kõhult seljale tagasi saamine veel välja ei kuku ning nii kostub iga natukese aja tagant hädakisa - tule ja päästa mind! Kui selili saab, siis pistab pöidla sujuvalt suhu ja puhkab. Jõuvarud täiendatud, algab kõik otsast peale.

Enne Eestisse sõitu andsin endale lubaduse, et tagasi tulles õpetan Axeli öösel oma voodis magama. Pea nädala möödudes oleme nii kaugele jõudnud, et õhtuti saab ta (ühe erandiga) vähemalt oma voodisse magama pandud/tõstetud. Hommikupoole ööd ma pole siiski niipalju endas jõuvarusid ja kannatlikkust leidnud, et omal silmi nii kaua lahti hoida, kuni ta söödetud saab ja unne suigub. Nii et pool ööd elab ta endiselt meie voodis, aga minu enda une kvaliteedi tõus on juba praegu märkimisväärne. Oleme poolel teel võidule ja võit tuleb ühel päeval, kindlasti.