Meie elu...

... on otsast lõpuni täis Axelit ja vaikselt kulgevaid igapäevatoimetusi, mille rütmi dikteerib suurel määral poisipõnn. Hommik algab sellega, et öösel miskil hetkel meie voodisse maandunud ja sinna jäänud Axel otsustab, et heihoo, nüüd on hommik ja aeg ärgata. Kõigepealt ringutab magusalt, siis laseb jutuvada lahti, vehkleb tükk aega jalgadega (tavaliselt minu suunas ja ma võtan seda massaažina), keerutab end ühelt küljelt teisele, püüdes kordamööda minu ja Javi tähelepanu. Kõige tavapärasemalt algab see ärkamine kell pool kaheksa hommikul ja kestab seni, kuni üks meist end voodist välja ajab ja Axeli voodivangistusest päästab. Enamasti on Javi see virgem pool ja mina saan veel tunni-poolteise magada. Nemad siis askeldavad seal köögi pool kahekesi. Javi valmistab endale hommikusööki ja Axel istub nagu Miška oma lamamistoolis ta kõrval ja juhendab, mida teha.

Üldiselt on Axel üks hästi rõõmus päikseline poiss, kellele kohutavalt meeldib, kui talle tähelepanu pööratakse. Mulle tundub lausa, et ta juba üsna teadlikult lollitab pidevalt ja teab, et see meile nabani nalja pakub. Siis lagistab ise ka naerda nii et vähe pole. Aga kuna Axel niiväga seltskonda ja tähelepanu armastab, siis üle 10 minuti teda naljalt üksi ei jäta. Selle ajaga tüdineb ta kohe kindlasti oma parasjagu tudeeritavast mänguasjast ja huilgab tähelepanu järele. Kõik olemasolevad mänguasjad on juba läbi vaadatud ja meil tuleb pidevalt majapidamises ringi vaadata, mõeldes, mis talle järgmisena võiks huvi pakkuda. Õnneks on tal mälu veel lühem kui kalal, nii et mänguasja, millest ta täna tüdineb, võib ülehomme jälle uuena välja kaevata.

Neil päevil on toimunud arenguhüpe liikumisosavuses. Nüüd lõpuks sai ta kätte nipi, kuidas end kõhu pealt selili tagasi visata ning voodi hakkab Axeli reisimarsruutideks juba väikseks jääma. Pepu on kogu aeg õhus ja jalgade ja ma ei tea veel mille abil punnitab ta enda kogu aeg edasi ning lõpuks põrkub vastu seina. Siis on kas kriisiolukord ja hädakisa lahti või viskab lihtsalt külili-selili ja imeb kosutuseks pöialt. Axel on kindla peale vilgas ja lisaks kiirem kui sääsk. Ei mina ega Javi jõua juba praegu piisavalt tähelepanelikud olla, et asju tema väikeste käbedate käte ulatusest ära korjata. Oi siin hakkab veel nalja saama!

Praegu valmistume Axeli esimeseks lennureisiks. Kaks nädalat Hispaania päikese all suve pikendust kulub meile kõigile marjaks ära. Arvata võib, et Axel võtab seal lisaks päikesele entusiastlikult tähelepanuvanne.

Mind aga... võite peagi hakata rongaemaks kutsuma, sest ma otsustasin, et Hispaaniast naastes hakkan ma end vähehaaval töölainele seadma. Javi on endiselt töötu ja suurema osa ajast kodus. Ma olen kindel, et nad saavad Axeliga mingi 4 tundi päevas suurepäraselt kahekesi hakkama. Sain endale tööruumi ja viisin täna juba raamatud-kaustad ülikooli - las kohanevad seal oludega ja ootavad mind :) Kõik on jälle uus septembrikuus!