Test ja käputaja tegemised
Ilmselgelt täiesti kasutu on ohata, et kuhu see aeg kõik kadunud on...
Laupäeval käisin tegemas riiklikku soome keele kõrgtaseme testi. Võtsin aega, et end veidi ette valmistada, aga suuremat kasu sellest muidugi polnud. Eksamisituatsioon oli pingeline ja üllatusterohke nagu need seda alati on. Kurat teab, milleks mul neid testitulemusi päriselt vaja on, eriti kui sooritus tuleb alla loodetu. Aga eks me kunagi enne jõulu näe, kui tulemused käes.
Axel oli 8-kuuseks saades 67,5 cm pikk ja kaalus 7,5 kilo, täna vast juba tsipa rohkem. Käputab juba paar nädalat, nüüd juba nii sujuvalt, et võiks öelda, et lausa sibab korteri ühest otsast teise. Eriti kiiresti ja kilgates jookseb välisuksele, kui kuuleb, et Javi tuleb. Vahepeal teeb joogaharjutustes tuntud harjutust, kus lastakse keharaskus kätele ja aetakse pepu üles, jalad sirgeks. Ja kui ette satub kindel tugipunkt, siis ajab end ise jalgadele püsti ka.
Üldiselt, meil on kodus väike alatase askeldav mehike, kelle pisikesed käbedad töökad käed ulatuvad kõige keelatuni - juhtmed, pistikupesad, veinipudelid, tolmused harjad ja silmale muidu nähtamatud tolmurullid, lillepotimuld jne jne. Absoluutselt kõik saab inspekteeritud nii sõrmekeste kui keelega. Iga päev kaob kuskil tasakaal ja saadakse kokse siia ja sinna. Õnneks ununevad need väikesed valud ja ehmatused kiiresti, sest mälu on vist endiselt lühike nagu kalal. Põnevust meie päevadesse juba jagub. Päevad on toredad.
Ööd... jah, tahaks rõõmsalt teatada, et Axel magab nüüd öösiti ühtejutti, ei söö, ei ärka, ei nuta. Lihtsalt lähebki õhtul oma voodisse magama ja hommikul ärkab sealt rõõmsalt uude päeva. Tegelikult on ööd endiselt väga tüütud. Me siis proovisime vahepeal järjekindlad olla ja talle öösel mitte rinda anda, vaid miskitmoodi ta pärast iga ärkamist jälle oma voodisse magama saada. Mõned päevad proovisime, suure kisaga muidugi, ja paistis, et mingi tulemus juba tekkis, eriti kui Javi tema magamasaamise oma peale võttis, aga siis tulid asjad vahele ja astusime sammukese vana suunas jälle tagasi. Egas muud, üritame uue hooga.
Me riputasime jõulutuled üles. Oktoobri lõpus - vägev. Aga mis veel hullem, ühed jõulutuled on meil süütamisvalmis aastaringselt - sinna kuhu nad eelmisest aastast rippuma jäid, sealt nad kohe ka kohe valmis võtta on. Ainult pistik seina. Väga mugav.
Muidu on elu nagu maasikamoos. Veidikese sidruniga.
Laupäeval käisin tegemas riiklikku soome keele kõrgtaseme testi. Võtsin aega, et end veidi ette valmistada, aga suuremat kasu sellest muidugi polnud. Eksamisituatsioon oli pingeline ja üllatusterohke nagu need seda alati on. Kurat teab, milleks mul neid testitulemusi päriselt vaja on, eriti kui sooritus tuleb alla loodetu. Aga eks me kunagi enne jõulu näe, kui tulemused käes.
Axel oli 8-kuuseks saades 67,5 cm pikk ja kaalus 7,5 kilo, täna vast juba tsipa rohkem. Käputab juba paar nädalat, nüüd juba nii sujuvalt, et võiks öelda, et lausa sibab korteri ühest otsast teise. Eriti kiiresti ja kilgates jookseb välisuksele, kui kuuleb, et Javi tuleb. Vahepeal teeb joogaharjutustes tuntud harjutust, kus lastakse keharaskus kätele ja aetakse pepu üles, jalad sirgeks. Ja kui ette satub kindel tugipunkt, siis ajab end ise jalgadele püsti ka.
Üldiselt, meil on kodus väike alatase askeldav mehike, kelle pisikesed käbedad töökad käed ulatuvad kõige keelatuni - juhtmed, pistikupesad, veinipudelid, tolmused harjad ja silmale muidu nähtamatud tolmurullid, lillepotimuld jne jne. Absoluutselt kõik saab inspekteeritud nii sõrmekeste kui keelega. Iga päev kaob kuskil tasakaal ja saadakse kokse siia ja sinna. Õnneks ununevad need väikesed valud ja ehmatused kiiresti, sest mälu on vist endiselt lühike nagu kalal. Põnevust meie päevadesse juba jagub. Päevad on toredad.
Ööd... jah, tahaks rõõmsalt teatada, et Axel magab nüüd öösiti ühtejutti, ei söö, ei ärka, ei nuta. Lihtsalt lähebki õhtul oma voodisse magama ja hommikul ärkab sealt rõõmsalt uude päeva. Tegelikult on ööd endiselt väga tüütud. Me siis proovisime vahepeal järjekindlad olla ja talle öösel mitte rinda anda, vaid miskitmoodi ta pärast iga ärkamist jälle oma voodisse magama saada. Mõned päevad proovisime, suure kisaga muidugi, ja paistis, et mingi tulemus juba tekkis, eriti kui Javi tema magamasaamise oma peale võttis, aga siis tulid asjad vahele ja astusime sammukese vana suunas jälle tagasi. Egas muud, üritame uue hooga.
Me riputasime jõulutuled üles. Oktoobri lõpus - vägev. Aga mis veel hullem, ühed jõulutuled on meil süütamisvalmis aastaringselt - sinna kuhu nad eelmisest aastast rippuma jäid, sealt nad kohe ka kohe valmis võtta on. Ainult pistik seina. Väga mugav.
Muidu on elu nagu maasikamoos. Veidikese sidruniga.
Comments