Unekool
Olen aegajalt mõista andnud, et Axel on magamisega sisuliselt sünnist alates kimpus. Oleme ikka ja jälle üritanud midagi muuta, vahel mingeid edusamme näinud, vahel tagasilangusi kogenud, vahel järeleandlikumad olnud, vahel püüdlikumad. On olnud erinevaid aegu, paremaid ja halvemaid magamise perioode. Päevaunedega on laias laastus kõik korras, sest see on osa väljakujunenud rutiinist, et viime ta kaks korda päevas vankriga õue ning siis uinub ta koheselt ja magab väga hästi 1-2 tundi jutti mõlemal korral (sellest siis 30-40 õues jalutuskäigu ajal ning ülejäänud pool tunnikest või vahel koguni 1,5 tundi rõdu peal). Läbi nende 11 kuu on püsivaks probleemiks ööuned, sest meie laps ärkab öösel üles, aga magama ei oska enam iseseisvalt jääda. Soovitatakse tungivalt, et laps jääks magama oma, mitte vanemate voodis, et lapsel oleks kindlad magamajäämise rutiinid, et magamamineku ja söömise rutiinid hoitaks kindlalt lahus, et last teatud vanusest alates enam öösiti ei imetataks. Eks me oleme püüdnud neid soovitusi kuidagi praktikasse panna, ilmselt mitte kuigi järjekindlalt, igatahes praegu oleme olukorras, kus meil ei toimi ükski neist nõuannetest. Ikka jääb Axel õhtuti meie voodis minu rinna otsas magama ning niisamuti ta meie juures ka hommikuti ärkab, olles öösel korduvalt ärganud ning trallitanud. Meie elame kuidagi öö üle, olles hommikul väsinud, aga kuskilt need jõuvarud on senini võetud, et oleme 11 kuud üle elanud. Praegu on Axelil selline arengustaadium, kus ka meie voodis rinna otsas uinumine enam niisama ei õnnestu, nüüd läheb õhtuse magamapanekuga tihtipeale tund, mille jooksul ta voodis hullab, sealt põgeneb, natuke mängida lastakse, siis jälle voodisse tagasi tuuakse, vahepeal vastu punnib, edasi-tagasi üle minu ronib, siis jälle rinda saab ja siis miskil suvalisel hetkel lõpuks ära vajub. Ja ainult selleks, et paari, teinekord võib-olla 3-4 tunni pärast jälle ärgata ning samamoodi tegutseda. Öö jooksul ärkame niimoodi 2-4 korda, millest kord kindlasti on pikemat trallitamist, mis võib kesta tund või isegi kaks. Mulle tundub, et oleme jõudnud kriitilise piirini, millest edasi enam ei jaksa, kui tahta ka päeval midagi korda saata ning täisväärtuslikku elu elada. Kuidas käia 8 tundi päevas tööl ning ka tegelikult tööd teha, kui sa end kunagi päriselt välja ei maga? Kuidas suuta hommikul kella peale ärgata, et tööle minna ning üleüldse ise rutiinidest kinni pidada, selleks et üldse oleks kindel põhi, millel lapse rutiine välja kujundada? Kuidas terve päev last hoida, kodutööd ära teha ning tööotsinguga tegeleda, kui alati on tunne, et oled füüsiliselt ja vaimselt sellest olukorrast väsinud? Ja pange tähele – laps ise ärkab hommikul laia naeratusega, rõõmus ja energiast pakatav ning mitte kuskilt ei paista, et talle jääb unest puudu. Magab oma päevauned ära, saab uut energiat juurde, väsinud ja pahurad oleme meie.
Neuvolas käies oleme alati pereõega sel teemal vestelnud ja soovitusi saanud, kuid kas pole me piisavalt järjekindlad olnud või pole need nipid meie peres töötanud. Viimaks suunas õde meid Tampere uneprobleemidega lastevanemate kohtumisele ning täna osalesin seal. Kokku oli meid kolm peret (mina üksinda, üks paar kahekesi ja üks lesbipaar koos lapsega). Kohtumine kestis 2 tundi ja ega tõtt öelda selle lühikese aja jooksul mingit väga personaalset lähenemist ei saa oodata, aga sellegipoolest sain tänasest hommikust tuge ja lootust. Noppisin välja mingeid ideid ja nippe, kuidas Axel paremini magama õpetada ning kohe kindlasti oli toetav see fakt omaette, et meie ei ole oma murega üksi, vaid siinsamas Tamperes on veel teisigi peresid, kes väga sarnases olukorras. Noogutasime alatihti üksteise välja toodud näidetele ning kommentaaridele kaasa ja pidevalt oli äratundmine, et teised elavad läbi just sama asja ja samal moel.
Panen siia kirja mõned tähelepanekud/nipid, mida nõuandlas rõhutati ning mis tunduvad suure tähtsusega just heade magamisharjumuste väljakujundamise seisukohalt. Eks siis edaspidi kirjutan, kas õnnestus siit midagi ka oma praktikatesse juurutada.
- Püüa aru saada, mis väikese lapse peas toimub ning korraldada tema keskkond selliseks, et seal oleks igal hetkel tuttav ja turvaline tunne. Keskkond peab olema samasugune magama jäädes ja ootamatult ärgates, et ta suudaks uuesti uinuda. Kui laps jääb ema rinna otsa magama ja siis tõstetakse oma voodisse, siis seal ärgates pole tegemist „õige“ keskkonnaga.
- Loo selline keskkond (turvaline, tuttav)
- Lapse uni kulgeb umbes tunniste faasidena, kus on sügavama ja ärksama une aeg. Lapsed, kes tunnevad end öösel ärgates turvaliselt, suudavad tavaliselt ise uinuda või vajavad selleks ainult vähesel määral vanemate abi. Kui nad igapäevaselt uinuda ei suuda, siis on ilmselt midagi lahti selle turvalise keskkonnaga – nad ei taju keskkonda, kuhu ärkavad (mida näevad, haistavad, puudutavad), piisavalt omasena ja turvalisena. Järelikult tuleb seda keskkonda neile luua.
- Alustada võiks kindlate õhtuse magamamineku rutiinide (taustsüsteemi) väljakujundamisest (nt puder, pesu, mähkmevahetus, voodisse panemine, unelaul/unejutt, käe hoidmine, kaisulooma kätte andmine vms.) ning alles seejärel on mõistlik asuda öiste ja päevaste rutiinide kallale.
- Ükskõik, kui palju laps öösel ärkab ja kui kaua tahaks hommikul magada, hommikul peaks ta alati samal ajal äratama
- Võimalik, et päevauned on liiga pikad, nt teine päevauni peaks kindasti lõppema enne kl 17 (kui ei, siis tuleb äratada), kui tahta, et õhtune magamaminek toimuks nt kl 21
- Viimaseks toidukorraks puder, soovitavalt piima ja õliga – tõenäoliselt tekitab pikema täiskõhutunde
- Rutiinid on olulised, sest laps märkab protsessi ja õpib ootama, mis järgmisena juhtub. Kui oodatavat ei juhtu, siis tõlgendab ta seda, et miski on korrast ära, turvatunne puudub.
- Söömise ja uinumise rutiinid peavad teineteisest kindlalt eraldi seisma. Kui jätkata rinnaga toitmist, siis tuleks ka seda teha rutiniseeritult, mitte siis, kui laps tahab, sest laps tahab öösiti kogu aeg, kui on harjunud seda turvatundega seostama
- Imetamiseks ja söömiseks peaks olema eri kohad, mis loob erineva keskkonna ja laps õpib sellest aru saama
- Lapse kaisuloomal on sügavam ja praktilisem tähendus, kui et see on meeldiv pehme loom. Kaisuloom = turvalelu ja see kujundatakse teadlikult, läbi praktika selleks üheks ja ainsaks kaisuloomaks. See on ese, mis loob lapsele turvatunnet alati, kui selleks vajadus on (nt siis imetamise asemel). Kaisuloom toimib tööriistana olukordades, kus laps vajab rahustamist, hellitamist, turvatunnet. Kuidas kaisulooma tekitada? Valides välja eseme ja pakkudes seda lapsele või kaasates alati situatsiooni, kus vanem üritab last rahustada ja talle turvalisust pakkuda. Praktika kaudu õpib laps seoseid looma ning kaisuloom hakkab töötama magamaminekurutiini osana. Ja lapsele mõjub see turvaliselt ja rahustavalt ka siis, kui ta öösel unest ärkab.
Neuvolas käies oleme alati pereõega sel teemal vestelnud ja soovitusi saanud, kuid kas pole me piisavalt järjekindlad olnud või pole need nipid meie peres töötanud. Viimaks suunas õde meid Tampere uneprobleemidega lastevanemate kohtumisele ning täna osalesin seal. Kokku oli meid kolm peret (mina üksinda, üks paar kahekesi ja üks lesbipaar koos lapsega). Kohtumine kestis 2 tundi ja ega tõtt öelda selle lühikese aja jooksul mingit väga personaalset lähenemist ei saa oodata, aga sellegipoolest sain tänasest hommikust tuge ja lootust. Noppisin välja mingeid ideid ja nippe, kuidas Axel paremini magama õpetada ning kohe kindlasti oli toetav see fakt omaette, et meie ei ole oma murega üksi, vaid siinsamas Tamperes on veel teisigi peresid, kes väga sarnases olukorras. Noogutasime alatihti üksteise välja toodud näidetele ning kommentaaridele kaasa ja pidevalt oli äratundmine, et teised elavad läbi just sama asja ja samal moel.
Panen siia kirja mõned tähelepanekud/nipid, mida nõuandlas rõhutati ning mis tunduvad suure tähtsusega just heade magamisharjumuste väljakujundamise seisukohalt. Eks siis edaspidi kirjutan, kas õnnestus siit midagi ka oma praktikatesse juurutada.
- Püüa aru saada, mis väikese lapse peas toimub ning korraldada tema keskkond selliseks, et seal oleks igal hetkel tuttav ja turvaline tunne. Keskkond peab olema samasugune magama jäädes ja ootamatult ärgates, et ta suudaks uuesti uinuda. Kui laps jääb ema rinna otsa magama ja siis tõstetakse oma voodisse, siis seal ärgates pole tegemist „õige“ keskkonnaga.
- Loo selline keskkond (turvaline, tuttav)
- Lapse uni kulgeb umbes tunniste faasidena, kus on sügavama ja ärksama une aeg. Lapsed, kes tunnevad end öösel ärgates turvaliselt, suudavad tavaliselt ise uinuda või vajavad selleks ainult vähesel määral vanemate abi. Kui nad igapäevaselt uinuda ei suuda, siis on ilmselt midagi lahti selle turvalise keskkonnaga – nad ei taju keskkonda, kuhu ärkavad (mida näevad, haistavad, puudutavad), piisavalt omasena ja turvalisena. Järelikult tuleb seda keskkonda neile luua.
- Alustada võiks kindlate õhtuse magamamineku rutiinide (taustsüsteemi) väljakujundamisest (nt puder, pesu, mähkmevahetus, voodisse panemine, unelaul/unejutt, käe hoidmine, kaisulooma kätte andmine vms.) ning alles seejärel on mõistlik asuda öiste ja päevaste rutiinide kallale.
- Ükskõik, kui palju laps öösel ärkab ja kui kaua tahaks hommikul magada, hommikul peaks ta alati samal ajal äratama
- Võimalik, et päevauned on liiga pikad, nt teine päevauni peaks kindasti lõppema enne kl 17 (kui ei, siis tuleb äratada), kui tahta, et õhtune magamaminek toimuks nt kl 21
- Viimaseks toidukorraks puder, soovitavalt piima ja õliga – tõenäoliselt tekitab pikema täiskõhutunde
- Rutiinid on olulised, sest laps märkab protsessi ja õpib ootama, mis järgmisena juhtub. Kui oodatavat ei juhtu, siis tõlgendab ta seda, et miski on korrast ära, turvatunne puudub.
- Söömise ja uinumise rutiinid peavad teineteisest kindlalt eraldi seisma. Kui jätkata rinnaga toitmist, siis tuleks ka seda teha rutiniseeritult, mitte siis, kui laps tahab, sest laps tahab öösiti kogu aeg, kui on harjunud seda turvatundega seostama
- Imetamiseks ja söömiseks peaks olema eri kohad, mis loob erineva keskkonna ja laps õpib sellest aru saama
- Lapse kaisuloomal on sügavam ja praktilisem tähendus, kui et see on meeldiv pehme loom. Kaisuloom = turvalelu ja see kujundatakse teadlikult, läbi praktika selleks üheks ja ainsaks kaisuloomaks. See on ese, mis loob lapsele turvatunnet alati, kui selleks vajadus on (nt siis imetamise asemel). Kaisuloom toimib tööriistana olukordades, kus laps vajab rahustamist, hellitamist, turvatunnet. Kuidas kaisulooma tekitada? Valides välja eseme ja pakkudes seda lapsele või kaasates alati situatsiooni, kus vanem üritab last rahustada ja talle turvalisust pakkuda. Praktika kaudu õpib laps seoseid looma ning kaisuloom hakkab töötama magamaminekurutiini osana. Ja lapsele mõjub see turvaliselt ja rahustavalt ka siis, kui ta öösel unest ärkab.
Comments