Meie üheteistkuune

Meie eilse 11-kuuse kõige suurem samm 10nda elukuu jooksul oli see, et ta õppis end sujuvalt voodist põrandale libistama. Vaid üks väike tööõnnetus ongi juhtunud, isegi pimedas on toas toimib kõik ideaalselt justkui refleks. Algul sai talle "pepu ees, pepu ees" korratud, sest ikka kippus pea ees üle voodi ääre upitama, aga kiirelt sai aru, et emme jutul on mõtet. Nüüd käib asi käbedalt ja alati õigesti. Voodis lokeeritakse end käbedalt "pepu ees" asendisse, upitatakse jalad üle voodiääre, jalad puudutavad maad, väike rahulolev naeratus, ja siis juba kiiresti vuhisedes teise tuppa oma "maailma tähtsaimate tegevuste" juurde. Kui veel saaks selle ka kiiresti selgeks, kuidas ühe hooga köögis emmele-issile hommikusöök valmis klopisida, siis võiks mina enda õpetamisoskuseks 5+ panna. Ilmselt kulub selleni veel natuke aega.

Eile tõdesin, et minu praeguse hetke kõige lemmikumad kehaosad Axeli juures on tema käed, täpsemalt need pisikesed pehmed käeseljal olevad lohukesed, veidi sõrmede alguskohast all- või ülalpool, kuidas võtta. Endiselt lihtsalt ju-ma-li-kud. Võibolla siis sellepärast, et muidu tal beebiümarusi eriti pole, selline sale triksis-traksis poiss meil.

Ja kõige toredam häälitsus on see siili turtsumisele sarnanav pikk ja ühtlane podin, mida ta kuuldavale toob, kui ta millegagi natuke rahulolematu on. Just NATUKE, sest selle podina jaoks saab ainult mõõdukalt rahulolematu olla, kui rahulolematus üle vindi läheb, siis tuleb sõjakisa.