Verstapost

Meie väike susservusser sai vahepeal aastaseks. 20. veebruaril oli samasugune päikeseline päev, nagu aasta tagasi. Kui lõuna paiku mökkist Tamperre tagasi sõitsime, läks tee juhtumisi mööda TAYSi haiglast ning saime heldimusega meenutada, et näed, aasta tagasi... Päev-paar enne sünnipäeva hakkas Axel esimesi samme tegema ning päev pärast sünnipäeva jõudis umbes 10-sammulise jalutuskäiguni. Nii et sellise lakkamatu harjutamise ja kartmatuse peale kukkuda (ja kui kukubki, siis hops püsti ja julgelt edasi) on kindel, et ega nüüd enam mingit tagasiteed pole, algavad ekspeditsioonid korteri ühest otsast teise. Miimikat ja žeste on Axelil alati palju olnud, aga viimase nädala jooksul, kui on saanud hommikust õhtuni Hispaania vanaema imiteerida, on meie laps täielikuks klouniks muutunud. Nalja on kogu aeg nabani. Hambaid on suus kuus. Juukseid tuli jälle pügada, sest tuka alt ei näinud enam välja. Potti pole talle veel tutvustatud. Magab (reeglina, kuid mõningate eranditega) ilma rinnapiima saamata. Mõned korrad päevas saab endiselt rinnapiima. Magab endiselt meie voodis (oma voodisse magama harjutamine ootab ees kohe, kui vanaema Hispaaniasse tagasi lendab). Käib regulaarselt meiega koos saunas, osa ajast istub laval, osa mängib vannis. Magab endiselt kaks suhteliselt pikka päevaund õues ja rõdul vankris. Üle kõige armastab tomateid, viinamarju, apelisine-mandariine, pirni. Juustu ja kala armastab ka. Hommikuti ja õhtuti sööb putru (kiretult, vahel meelitamise peale), muu sooja ja proteiinirikka toidu sissesöötmisega on keerulisem. Üldiselt nõustub sööma seda, mis on uus ja huvitav. On teinud esimese kelgusõidu ja istunud lumes. On hakanud rohkem omaette mängima. Jutustab palju, aga ühtegi päris-sõna minu meelest veel ei ütle (kuigi vahel tundub, et 'kaka' ja 'aitäh' justkui ütleb). Armastab musi anda, aga tihtipeale kipub arvama, et üks tõeliselt kirglik musi peaks lõppema musiobjektile hammaste sisse löömisega. Pole midagi põnevamat minu läpakast - selle kaant võib lõpmatuseni avada, et siis ekraani valgustumisest rõõmu tunda ning klaviatuuri hakkida. Samamoodi kirglikult suhtub nõudepesumasinasse. Masina avamist kuuleb ka korteri kaugeimast otsast ning tormab siis välgukiirusel kohale, et masina sisemust tudeerida. Kasvõi lõpmatult. Meeldib istuda tolmuimeja juures koridori kapis. Tõenäoliselt on saanud isapoolse meessuguvõsa insenerigeenid, sest igasugune tehnika tekitab kirge. Õueriietesse toppimist vihkab palavalt, nagu vist kõik lapsed, aga kui viimaks vankris istub, siis on nägu naerul, ning õue jõudes vajub reeglina unne esimese viie minuti jooksul. Natukene võõrastab, kuid harjub inimestega kiiresti. Naudib tähelepanu. Saab suurepäraselt aru, kui ta on naljakas. Nutab ja viriseb harva. On üks tõeline energiline rõõmurull.