Elu nauditavam osa

Eile käisime Apocalyptic Symphony kontertil Tampere talos. Kui selline asi koju kätte tuuakse, siis minemata jätmist vabandab vaid haud või lauslollus. Kuigi eks me põdesime küll, et kuidas Evelin kahe hoidmisega hakkama saab. Kui juhtub nii, et üks näiteks ootamatult kõhuhädade käes nutab (ikka võib ette tulla, kuigi üldiselt on meil õhtud Irise osas suhteliselt rahulikud) ja teine saab meie minekust hüsteeriahoo (Axelil vahel ikka käivad need 2-aastase ettearvamatud jonnid ja tujud peale), siis võib küll päris paanikaosakond tekkida. Läksime vaid selles lootuses, et oleme ära 3, maksimaalselt 3,5 tundi ning see aeg on kuidagi üleelatav ka paanikaosakonnas, ilma et sellest eluaegsed traumad jääksid.

Kontsert oli muidugi elamus. Aga peaaegu sama suur elamus oli see, et kui me koju jõudsime, siis selgus, et Iris oli kogu aja rahulikult vankris põõnanud, algul rõdul ja pärast toas, ning Axel oli nutmise lõpetanud niipea, kui uks meie järel sulgus. Oli hea laps olnud ja veidi peale kella kaheksat ilma igasuguse probleemita magama jäänud. Paistis, et Evelin oli lausa pettunud nii "igavas" õhtus. Iris oleks võinud vähemalt veidikeseks ärgata... Jääb vaid üks küsimus: miks meie lapsed meie endi seltskonnas niimoodi ei käitu?

Üldiselt elame sooja ja suve ja puhkuse ootuses. Broneerisime 19.-25. juuniks laevapiletid Eestisse. Ja ostsime 28. juunist 11. juulini lennupiletid Madriidi. Olge siis valmis selleks, et oleme jaanipäeval Eestis ning tellige ka hea ilm varakult ära!