Meenutusi puhkusest
Iris on vahepeal pooleaastaseks saanud, kiikab 66 cm poole ning seitsmest kilost jäi täna hommikul puudu kõigest 5 grammi. Ühes poole aasta minisünnipäevaga sai preili omale esimese (alumise vasakpoolse keskmise) hamba ning õppis viimaks selgeks ka hops ja hops seljalt kõhule keeramise. Tagasi seljale keerata aga veel ei oska ja see teeb teda hetkel väga kärsituks ja vihaseks.
Puhkus Hispaanias kulus marjaks ära. Olime nädala Sevilla lähistel Valencinas, kus nautisime suure turvalise aia ja basseini mõnusid ning perekonna hoolt. Otse loomulikult ka oivalist toitu, enamjaolt mereande. Lapsehoidjaid oli piisavalt palju, et natuke ka muidu 24/7 oma õlul olevat vastutust laste eest teistega jagada ning puhata. Ilm oli juuli alguse Sevilla kohta ootamatult jahe - kõigest 30 kraadi ümber ning vahelduva pilvisusega. Enne ja pärast Sevillat olime Madriidi lähistel Valmojados, kus on Javi isakodu. Ja viimased 4 päeva jäi siis Madriidile. Lennujaama linnaosast Barajasest, kus elavad nii Javi ema kui ka venna pere, me kaugemale välja ei saanudki, kui 3 metroopeatuse kaugusel asuvasse ostukeskusesse. Mulle piisas Barajasestki, et saada stress sellest pidevast 101% valvelolekust, et Axel jumala eest käest ära ei libiseks ega sõiduteele ei jookseks. Axel on meil ju pöörane ning Madriidi liikluse ning tänavaeluga sobib see kokku nagu siga ja kägu. Ma olen alati öelnud, et ma ei taha Madriidis elada ning mida enam koguneb mulle kogemust elust Madriidis koos väikeste lastega, seda võimatum selline variant tundub. Oma kaitstud ruumika aia ja basseiniga Valencina on täiesti teine muusika.
Axel nautis oma onulaste, viiese Pablo ja seitsmese Natalia, seltskonda täiel määral. Paistab, et oma olemuselt klapib Axel rohkem särtsaka ja kartmatu Nataliaga ning Iris jällegi tasase ja tundliku Pabloga. Või vähemasti eelistas Pablo ise Irise seltskonda, sest Irisel oli alati varuks turvaline aval naeratus, samal ajal kui Axel võimutses ja Pabloga sageli riidu kippus kiskuma. Asi lõppes tihti sellega, et Pablo sai Axeli käest täiesti teenimatult obadusi. Meie väike Napoleon, ma ütlen. Oma õnneks on Axelil ka see teine, ääretult humoorikas ja tundeküllane pool, mis inimesi end temasse armuma paneb. Kasvõi need igapäevased telefonimonoloogid ja vestlused, mida ta iga päev maha pidas. Naera pooleks.
Iris pidas end oma esimesel lennureisil suurepäraselt ülal, Axeliga aga enam lihtne pole, nagu varasematel lendudel. Madriidi suunal otsustas ta 4,5 tunnise lennu ajal üldse mitte magada ning terminalis läbi turvaväravate tagaajamist mängida. Helsingisse tagasilennul küll magas, kuid korraldas viimase 30 minuti jooksul elu skandaali (asi sai alguse sellest, et ma keelasin tal lennuki äriklassi salongi astuda). Täiesti kindel, et tema lakkamatu röökimine kostis lennuki eesotsast päris tagaotsa välja. Kui me siin vahepeal pidasime plaani, et lendame oktoobri lõpul või novembris Alicantesse Javi onutütrele külla (Tamperest Alicantesse saab otse Ryanairiga), siis nüüd läks selline isu ära. Hea, kui me kuidagi jõulureisiga ühele poole saame.
Kohe-kohe on aeg hakata Eesti reisiks kohvreid pakkima. Õnneks auto ja laevaga on reisimine ikka kordades lihtsam kui lennukiga.
Puhkus Hispaanias kulus marjaks ära. Olime nädala Sevilla lähistel Valencinas, kus nautisime suure turvalise aia ja basseini mõnusid ning perekonna hoolt. Otse loomulikult ka oivalist toitu, enamjaolt mereande. Lapsehoidjaid oli piisavalt palju, et natuke ka muidu 24/7 oma õlul olevat vastutust laste eest teistega jagada ning puhata. Ilm oli juuli alguse Sevilla kohta ootamatult jahe - kõigest 30 kraadi ümber ning vahelduva pilvisusega. Enne ja pärast Sevillat olime Madriidi lähistel Valmojados, kus on Javi isakodu. Ja viimased 4 päeva jäi siis Madriidile. Lennujaama linnaosast Barajasest, kus elavad nii Javi ema kui ka venna pere, me kaugemale välja ei saanudki, kui 3 metroopeatuse kaugusel asuvasse ostukeskusesse. Mulle piisas Barajasestki, et saada stress sellest pidevast 101% valvelolekust, et Axel jumala eest käest ära ei libiseks ega sõiduteele ei jookseks. Axel on meil ju pöörane ning Madriidi liikluse ning tänavaeluga sobib see kokku nagu siga ja kägu. Ma olen alati öelnud, et ma ei taha Madriidis elada ning mida enam koguneb mulle kogemust elust Madriidis koos väikeste lastega, seda võimatum selline variant tundub. Oma kaitstud ruumika aia ja basseiniga Valencina on täiesti teine muusika.
Axel nautis oma onulaste, viiese Pablo ja seitsmese Natalia, seltskonda täiel määral. Paistab, et oma olemuselt klapib Axel rohkem särtsaka ja kartmatu Nataliaga ning Iris jällegi tasase ja tundliku Pabloga. Või vähemasti eelistas Pablo ise Irise seltskonda, sest Irisel oli alati varuks turvaline aval naeratus, samal ajal kui Axel võimutses ja Pabloga sageli riidu kippus kiskuma. Asi lõppes tihti sellega, et Pablo sai Axeli käest täiesti teenimatult obadusi. Meie väike Napoleon, ma ütlen. Oma õnneks on Axelil ka see teine, ääretult humoorikas ja tundeküllane pool, mis inimesi end temasse armuma paneb. Kasvõi need igapäevased telefonimonoloogid ja vestlused, mida ta iga päev maha pidas. Naera pooleks.
Iris pidas end oma esimesel lennureisil suurepäraselt ülal, Axeliga aga enam lihtne pole, nagu varasematel lendudel. Madriidi suunal otsustas ta 4,5 tunnise lennu ajal üldse mitte magada ning terminalis läbi turvaväravate tagaajamist mängida. Helsingisse tagasilennul küll magas, kuid korraldas viimase 30 minuti jooksul elu skandaali (asi sai alguse sellest, et ma keelasin tal lennuki äriklassi salongi astuda). Täiesti kindel, et tema lakkamatu röökimine kostis lennuki eesotsast päris tagaotsa välja. Kui me siin vahepeal pidasime plaani, et lendame oktoobri lõpul või novembris Alicantesse Javi onutütrele külla (Tamperest Alicantesse saab otse Ryanairiga), siis nüüd läks selline isu ära. Hea, kui me kuidagi jõulureisiga ühele poole saame.
Kohe-kohe on aeg hakata Eesti reisiks kohvreid pakkima. Õnneks auto ja laevaga on reisimine ikka kordades lihtsam kui lennukiga.
Comments