Iris perehoidu

Veel mõni päev tagasi olin ma oma professorile kirjutamas ja alandlikult teatamas, et pean siiski kevadisest loengupidamisest loobuma, sest aega pole kursuse ettevalmistamiseks parimagi tahmise juures kuskilt võtta. Kaks väikest last on kaks väikest last ning tunde on päevas 24. Lahenduseks oleks ainult see, et ma Irise regulaarselt hoidu panen ja endale kindlameelselt teatud arvu töötunde korraldan. Terve sügise olen ma seda mõtet tõrjunud, sest süda nutab sees, nii võimatu on tundunud mõte sellest, et ma ta juba lasteaeda viin. Märtsi alguseks on Axeli lasteaeda siiski avaldus tehtud, kui see aktsepteeritakse, siis oleks Iris lasteaiaga algust tehes aasta ja 2-kuune. Väike, aga ilmselt kõnnib vähemalt. Kuid loengu seisukohalt poleks see ikkagi lahendus, sest mul on kohe, hiljemalt aga jaanuarist neid vabu töötunde vaja.

Eile aga hakkas kerima selline mõte, et kui õige uuriks, mis meil siin Hervantas perehoiu poole peal pakkuda on. See on siinsete reeglite järgi selline hoid, mida peab eraisik oma kodus ning kus koos oma lastega võib hoida ühtekokku nelja last. Leidsingi kohe meie kodust mõistlikus kauguses kaks kohta, millest ühes on vaba koht ühele lapsele olemas. Helistasin, uurisin asja. Kõik tundus klappivat. Rahalise poole pealt on lood sellised, et hoidja küsib kogupäevahoiu eest 740 eurot, millest hoiu tarbijal tuleb sõltuvalt pere sissetulekutest maksta 100 kuni 246 eurot kuus. Ülejäänud osa maksavad riik ja omavalitsus. Samal ajal maksavad kõrgema sissetulekuga pered ka avaliku sektori lastehoiu eest umbes 280 eurot kuus (mida meie küll kunagi teinud pole). Nii et tegelikult polegi perehoid kuidagi erakordselt kallis lõbu. Irise puhul ei taandu otsus era- või avaliku hoiu puhul aga üldse mitte rahale. Ma tahan talle hoiukohta, mis oleks võimalikult paindlik nii hoiuaja kui ka päeva korralduse osas. Praegu talle lihtsalt ei sobi veel see, et magama minnakse kell 12 ja uinak peab lõppema kell 14 ning kõik muud reeglid sinna otsa, mis suuremate laste puhul on järgitavad.

Lasin sel mõttel oma peas küpseda ja täna käisin kohta juba oma silmaga kaemas. Otsustasin, et kohapealne üldmulje kohast ja hoidjast on kõige tähtsamad. Hoidja on umbes 30-aastane Kaisa, kes hoiab kodus oma kahte last, 5-aastast poissi ja 3-aastast tüdrukut, ning detsembrikuust on hoiuruumi veel kahele võõrale lapsele. Mulle meeldis sealne kodune ja rahulik õhkkond (vaatamata nelja lapse sagimisele oli õhustik pingevaba) ja mulle meeldis Kaisa. Kuigi selgus, et ametliku perehoidjana on Kaisa tegutsenud alles sellest sügisest, tekkis ikkagi kohe kindlustunne, et Irisel saaks seal hea ja tore olema. Jäi suusõnaline kokkulepe, et Kaisa reserveerib vaba hoiukoha alates jaanuarist Irisele. Päris lõplikult otsustanud ma veel ei ole, rääkimata lepingu allakirjutamisest, kuid ma arvan, et Iris hakkab jaanuarist iga päev teatud arvu tunde Kaisa juures veetma. Õnneks on tal poolteist kuud veel aega kasvada ja ka jalad alla saada. Hambaid tuleb igatahes jälle juurde. Kokku kuus.