Tartu maraton ja nädalalõpp Lõuna-Eestis

Oli vaja vaid Javile mainida, et selline üritus nagu Tartu maraton veebruaris toimub, ja juba oligi tal sinna registreeritud... Kui 19. veebruar lähedale jõudis, lootsin südamepõhjas, et Javi lõpuks ise ettepaneku teeb, et okei, jätame selle asja seekord ära, misiganes põhjusel – olin lihtsalt liiga väsinud, et kuhugi reisida, kõige vähem 11 tunni kaugusele Tartusse. Aga Javi ei andnud muud võimalust, kui asi ära teha. Reede õhtulpoolikul peale tööd asusime Tamperest teele ja peale südaööd olime Tallinnas. Liisa tuli sadamasse vastu, ööbisime Liisa ja Jaani pool. Oh seda rõõmu pikkade kuude järel jälle näha :) Laupäeva pärastlõunal jõudsime Tartusse. Kaire ja Kalmer tulid vastu, viisime kompsud nende poole ja põrutasime Lõuna-Eesti kiirturneele. Õnneks on Kalmer nii suur asjatundja, et talle polnud mingi kunst minu jaoks minimaalselt viidastatud ja ülimalt käänulistel teedel orienteeruda ja meil kõiki maiuspalu natuke limpsida lasta, et pikemaks suvetuuriks natuke maitset suhu saada... Nursi raketibaas, Suur-Munamägi, Vana-Vastseliina linnusevaremed, ürgorg, rappa viivad lumised metsateed, metsaonn, Piusa koopad küünlavalguses.... Maitsev õhtusöök Võrus. Kõige tipuks kodune suitsusaun! Tartusse jõudes olime väsimusest ja saunast täiesti roidunud, aga ülimalt õnnelikud.
Pühapäeva põhisündmus oli maraton. Läksime stardipaika maratonibussiga. Paistis, et ilm tuleb suhteliselt sulalähedane – päikest just polnud, kuid vähemasti polnud rajal külmatunnet karta. Osalejaid oli üllatavalt palju, hiljem selgus, et ainuüksi täismaratonil ligi 4000... Saatsin Javi rajale ja siis hakkasin vaatama, kuidas 30 km kaugusele finišisse saada... Läksin hea õnne peale välja ja küsisin ühe sümpaatse noore naise käest, ega ta juhslikult Elvasse ei sõida? Tuli välja, et sõidab küll, ja kuna ta oli oma autoga üksipäini, siis oli tal seltskonna üle väga hea meel. Nii me siis käisimegi vahepeal Otepääl kakaod joomas, et aega parajaks teha. Olen Elerile väga-väga tänulik nii küüdi kui selle eest, et mul oli see võimalus paar tundi nii imetlusväärselt toreda inimese seltsis veeta. Mõelda vaid, kui ma oleksin kogu selle aja Javit oodates väljas külmetanud... Javi jõudis finišisse ajaga 2:55 – see tähendas meie kihlveo põhjal, et minul on kohustus teda Hiina restorani viia. Mul pole selle vastu midagi ;) Kui Javi oli riided vahetanud ja auhinnad kätte saanud, sõitsime maratonibussiga Tartusse tagasi, lubades, et järgmisel aastal tuleme tagasi, aga siis juba oma autoga... Tagasi jõudes läksime Kaire ja Kalmeriga „Hansatalli” lõuna-/õhtusöögile. Nautisime mõlemad Javiga võimalust maitsvat liha süüa. See on midagi, millest Soomes tõsiselt puudust tunneme. Õhtul helistas Triin ja küsis, kas tahame tema ja Kristjaniga kuskil pubis kokku saada. Muidugi tahtsime. Nii siis veetsimegi paar tundi kogu kambaga „Ristiisas”. Hommikul magasime Javiga veidi kauem kui Kalmer ja Kaire, aga Kalmer tegi meile teene tulles vahepeal koju, et meid bussijaama sõidutada. Vot selline oligi siis see sisutihe ja äärmiselt tore nädalalõpp Lõuna-Eestis. Ja mul on hea meel, et Javi ei andnud mulle võimalust sellest loobuda :)