Kus on, sinna visatakse juurde, mitte lusika, vaid kulbiga

Miks naised ei põe vabaduse kaotusvalu, ja mehed alatihti? Justkui neil oleks rohkem kaotada! Või on konks selles, et me defineerime vabadust erinevalt? Kas vabadus on see, kui naine su kallal ei nääguta, kui oma mustad sokid mööda põrandat laiali loobid? Või see, et ei küsi, mis kell sa koju tuled? Või hoopis see, et sind vahetevahel üksi jäetaks? Või on see hoopis milleski muus? Ja mis on alternatiiviks? Milline naine ei nõuaks kokkuleppele jõudmist teatud elukorralduses? Väitke millist tolerantust tahate, kõigis meis on midagi, milles ootame läbirääkimist lootes pöörata asju enese kasuks... või ka viik on parem kui kaotus.
Ja kui „vabadus” on ühel kaalukausil, siis mis on teisel? Kas see on vangistus? Kas kooselu on vangistus? Või on see hoopis jagamine?
Vabadus vs vangistus.
Vabadus – jagamine – vangistus.
Jagamine on vabadus. Kui ei jaga, on üksildus.
Ehk siis, mehed, mida te lõpuks tahate – üksildust?