Lugemise vahepalad
Kiire on ja pole aega lobiseda, seepärast hästi lühidalt kolmest väiksest matkast-reisist, mis vahepeal tehtud.
Paar nädalat tagasi sai rahvaga Juan de Fuca matkarajal ja telkimas käidud. See on osa West Coast Trail nimelisest matkast, mis vältab täismahus (75 km) terve nädala. Meil oli esialgselt plaanis teha 2-päevane matk 22+7 km koos kahe telgis ööbimisega China Beach'ilt Sombrino Beach'ile, aga kuna esimeselt päeval tuli räigelt vihma, siis polnud mõtet ennast leotama minna. Nii et reede õhtu asemel sõitsime telkimispaika alles laupäeva õhtul, panime telgid püsti, tšillisime seal veidi suure vihmapresendi all napakaid kaardimänge mängides, kobisime magama ja hommikul varakult alustasime matka. Matkaseltskonnas oli 7 inimest ja koer. Meie matkajuht Fraser on muidu kõva käpp mägironimises, aga kuna UVic Outdoors Club'i president Andrew, kes pidi matka juhtima, omal vahetult enne matka sõrme lühemaks lõikas, siis aitas Fraser hädast välja. Muu rahva moodustasid peamiselt välistudengid: mina, Maria Rootsist, Dorien Hollandist, David Saksast ja siis üks korea kutt ja kanada tüdruk, kelle nimesid ma enam ei mäleta. Haugimälu. Matka "põnevaim" osa oli see, et esimesel õhtul tibutas lakkamatult ja enne magamaminekut hakkas lausa kõvasti sadama, nii et seda vihmavett kogunes niipalju, et me enne magamaminekut tüdrukutega oma telgi vihmaveeloigust avastasime. Hakkas vaikselt telki sisse immitsema juba. Siis läks kiireks, et telk teise kohta kallaku peale vedada. Noh, annab ikka lolle otsida, kes selle peale vihmase ilmaga ei mõtleks, et lohkjas pinnas järvele sobiv tekkepaik on, eksole... Me olime täiega valmis selleks, et hommikul märjas või vähemalt osaliselt märjas magamiskotis ärgata. Õnneks see leitud kallak vist niipalju aitas, et vesi eemale voolas. Ja -10 kraadile mõeldud magamiskotis oli tegelikult sama soe kui saunalaval. Aga matkarada oli super! Selline mõnus sügavroheline vihmamets, mis aeg-ajalt ookeani ääres kulges, ja parajalt üle-alla turnimise reljeefi oli ka. Päike tuli välja ja üldse ei sadanud, nii et tõeline lust oli see matk ise. Ja kui ilus! Tegime ühtekokku vist 9 km ja arvestades seda, et meil peale vee ja lõunaampsu muud koormat kanda polnud, oleks võinud vabalt ka teist samapalju maha käia. Tempo oli meil igatahes kõva ja peab tunnistama, et kohati võtsid ülesminekud hingeldama. No mis sa tahad saada, kui Eestis üle 318 m turnida ei saa. Koer ja Fraser, vana proff ronija, võtsid aga lihtsalt oma harjumuspärase rütmi ja ülejäänud püüdsid järgi teha :) Pärast arutasime, et kui ikka oleks täislastis (nüüd me saime kõik telgid, magamiskotid, presendid jms autodesse jätta) 2-päevase matka teinud, siis oleks see vist ausalt öeldes üle jõu käinud. 22 km täislastis sellise reljeefi juures (kusjuures me tegime ühe lihtsama osa sellest!) tundub üsna ülepakutud päevaplaan. Aga huvitav ikkagi, kas me oleks sellega hakkama saanud... Juba sellepärast, et ennast proovile panna, tahaks sinna kaheks päevaks ja täislastis tagasi. Kuid vihmata siis. Pilte matkast on siin.
Eelmisel reedel käisime Maria ja Dorieniga siinses lähimas pargis, mille nimeks Goldstream Provincial Park. Jällegi tore metsarajal müttamine. Siin on vahva see, et ükski rada ei lähe igavaks, kuna alati on ülesronimist ja alla minemist. Päris lahedad vaated on seal kohati ja kohalik Niagara juga (vt pilte) on seal ka :) Matkaraja lõpus, külastuskeskuse lähedal on jõgi, kus praegu näeb, kuidas meeletu hulk lõhekalu on sinna kudema tulnud (salmon run). Sinna nad siis uut elu andes lõpuks ka surevad, aga praegu, kui nad sinna massiliselt veel surnud polnud, oli päris lahe vaatepilt seda lõhemassi näha. Samas pargis on ka üle 1000 m kõrgune Mount Finlayson ja selle tippu viiv matkarada, aga sinna me vihmahoo kartuses ei läinud - pidi jube ohtlikult libedaks minema, niipea kui sadama hakkab.
Ja kuna meil selle nädala algus kujutas endast midagi, mida peaks tõlkima kui lugemisvaheaeg (reading break), siis oli võimalus veidi hinge tõmmata ja veel üks avastusreis Vancouverisse teha. Käisime rootsi tüdruku Mariaga kahekesi. Läksime laupäeval hommikuse praamiga (sest Vancouveri saarelt, kus meie elame, Vancouverisse saabki põhimõtteliselt ainult praamiga või siis lennukiga), olime öö Vancouveris ja tulime pühapäeva õhtul tagasi. Sai Granville Island üle vaadatud ja antropoloogia muuseumis käidud ja sushit söödud. Mõnus! Lõpuks nägin vilksamisi ära ka selle, kus Vancouveri ostlemistänavad on, aga polnud ei aega ega ka tahtmist seal ringi tuuseldada. Nüüd ma vist olengi enam-vähem ära näinud selle, mis Vancouveris must-to-see on, ja pole vajadust enam tagasi minna. Sellest on küll kahju, et päris neisse linnaosadesse ei jõudnud, kus päris hiina, korea, iiri, vene jms kvartalid on, aga see eeldaks nagunii, et peaks leidma kellegi kohaliku, kes mind neisse paikadesse veaks.
Nüüd siis viimane 3-4 nädalat lõpuspurti koolis: virn lugemist, 2 esseed, lugemispäevik, ettekanne ja projektitaotlus. Ja juba vähem kui 5 nädala pärast olen kodus tagasi! Vaatame, kas tekib veel võimalus ka mõni matk teha või/ja suusamäele pääseda. Praegu on meil endiselt +10 kraadi ringis ja sajab soliidselt ;)
Paar nädalat tagasi sai rahvaga Juan de Fuca matkarajal ja telkimas käidud. See on osa West Coast Trail nimelisest matkast, mis vältab täismahus (75 km) terve nädala. Meil oli esialgselt plaanis teha 2-päevane matk 22+7 km koos kahe telgis ööbimisega China Beach'ilt Sombrino Beach'ile, aga kuna esimeselt päeval tuli räigelt vihma, siis polnud mõtet ennast leotama minna. Nii et reede õhtu asemel sõitsime telkimispaika alles laupäeva õhtul, panime telgid püsti, tšillisime seal veidi suure vihmapresendi all napakaid kaardimänge mängides, kobisime magama ja hommikul varakult alustasime matka. Matkaseltskonnas oli 7 inimest ja koer. Meie matkajuht Fraser on muidu kõva käpp mägironimises, aga kuna UVic Outdoors Club'i president Andrew, kes pidi matka juhtima, omal vahetult enne matka sõrme lühemaks lõikas, siis aitas Fraser hädast välja. Muu rahva moodustasid peamiselt välistudengid: mina, Maria Rootsist, Dorien Hollandist, David Saksast ja siis üks korea kutt ja kanada tüdruk, kelle nimesid ma enam ei mäleta. Haugimälu. Matka "põnevaim" osa oli see, et esimesel õhtul tibutas lakkamatult ja enne magamaminekut hakkas lausa kõvasti sadama, nii et seda vihmavett kogunes niipalju, et me enne magamaminekut tüdrukutega oma telgi vihmaveeloigust avastasime. Hakkas vaikselt telki sisse immitsema juba. Siis läks kiireks, et telk teise kohta kallaku peale vedada. Noh, annab ikka lolle otsida, kes selle peale vihmase ilmaga ei mõtleks, et lohkjas pinnas järvele sobiv tekkepaik on, eksole... Me olime täiega valmis selleks, et hommikul märjas või vähemalt osaliselt märjas magamiskotis ärgata. Õnneks see leitud kallak vist niipalju aitas, et vesi eemale voolas. Ja -10 kraadile mõeldud magamiskotis oli tegelikult sama soe kui saunalaval. Aga matkarada oli super! Selline mõnus sügavroheline vihmamets, mis aeg-ajalt ookeani ääres kulges, ja parajalt üle-alla turnimise reljeefi oli ka. Päike tuli välja ja üldse ei sadanud, nii et tõeline lust oli see matk ise. Ja kui ilus! Tegime ühtekokku vist 9 km ja arvestades seda, et meil peale vee ja lõunaampsu muud koormat kanda polnud, oleks võinud vabalt ka teist samapalju maha käia. Tempo oli meil igatahes kõva ja peab tunnistama, et kohati võtsid ülesminekud hingeldama. No mis sa tahad saada, kui Eestis üle 318 m turnida ei saa. Koer ja Fraser, vana proff ronija, võtsid aga lihtsalt oma harjumuspärase rütmi ja ülejäänud püüdsid järgi teha :) Pärast arutasime, et kui ikka oleks täislastis (nüüd me saime kõik telgid, magamiskotid, presendid jms autodesse jätta) 2-päevase matka teinud, siis oleks see vist ausalt öeldes üle jõu käinud. 22 km täislastis sellise reljeefi juures (kusjuures me tegime ühe lihtsama osa sellest!) tundub üsna ülepakutud päevaplaan. Aga huvitav ikkagi, kas me oleks sellega hakkama saanud... Juba sellepärast, et ennast proovile panna, tahaks sinna kaheks päevaks ja täislastis tagasi. Kuid vihmata siis. Pilte matkast on siin.
Eelmisel reedel käisime Maria ja Dorieniga siinses lähimas pargis, mille nimeks Goldstream Provincial Park. Jällegi tore metsarajal müttamine. Siin on vahva see, et ükski rada ei lähe igavaks, kuna alati on ülesronimist ja alla minemist. Päris lahedad vaated on seal kohati ja kohalik Niagara juga (vt pilte) on seal ka :) Matkaraja lõpus, külastuskeskuse lähedal on jõgi, kus praegu näeb, kuidas meeletu hulk lõhekalu on sinna kudema tulnud (salmon run). Sinna nad siis uut elu andes lõpuks ka surevad, aga praegu, kui nad sinna massiliselt veel surnud polnud, oli päris lahe vaatepilt seda lõhemassi näha. Samas pargis on ka üle 1000 m kõrgune Mount Finlayson ja selle tippu viiv matkarada, aga sinna me vihmahoo kartuses ei läinud - pidi jube ohtlikult libedaks minema, niipea kui sadama hakkab.
Ja kuna meil selle nädala algus kujutas endast midagi, mida peaks tõlkima kui lugemisvaheaeg (reading break), siis oli võimalus veidi hinge tõmmata ja veel üks avastusreis Vancouverisse teha. Käisime rootsi tüdruku Mariaga kahekesi. Läksime laupäeval hommikuse praamiga (sest Vancouveri saarelt, kus meie elame, Vancouverisse saabki põhimõtteliselt ainult praamiga või siis lennukiga), olime öö Vancouveris ja tulime pühapäeva õhtul tagasi. Sai Granville Island üle vaadatud ja antropoloogia muuseumis käidud ja sushit söödud. Mõnus! Lõpuks nägin vilksamisi ära ka selle, kus Vancouveri ostlemistänavad on, aga polnud ei aega ega ka tahtmist seal ringi tuuseldada. Nüüd ma vist olengi enam-vähem ära näinud selle, mis Vancouveris must-to-see on, ja pole vajadust enam tagasi minna. Sellest on küll kahju, et päris neisse linnaosadesse ei jõudnud, kus päris hiina, korea, iiri, vene jms kvartalid on, aga see eeldaks nagunii, et peaks leidma kellegi kohaliku, kes mind neisse paikadesse veaks.Nüüd siis viimane 3-4 nädalat lõpuspurti koolis: virn lugemist, 2 esseed, lugemispäevik, ettekanne ja projektitaotlus. Ja juba vähem kui 5 nädala pärast olen kodus tagasi! Vaatame, kas tekib veel võimalus ka mõni matk teha või/ja suusamäele pääseda. Praegu on meil endiselt +10 kraadi ringis ja sajab soliidselt ;)
Comments