Söömisrituaalid
Sellest ma pole vist veel rääkinud, et kanadalaste söömisharjumused loengus võivad vahel hulluks ajada. Esiti ma oletasin, et see on vist meie nõuka kasvatus, mis on mind alati ebamugavust tundma pannud, mis puutub söömisesse avalikus, selleks mitte mõeldud kohas. Aga sellest ebamugavustundest pole ma siiani lahti saanud. See, et joogipudel loengu ajal laual on, tundub normaalne - vedelikku on teinekord hädavajalik manustada. Ka see, et mõni kohvitopsiga loengusse tuleb (kuid olgu kinnine tops, et vältida kohvilõhna ruumis levimist!), on enam-vähem vastuvõetav, kui seda just kogu aeg ei tehta. Siin on aga on täiesti igapäevane, et pool klassist lutsutab või mälub midagi loengu ajal. Meil on iga esmaspäev ja neljapäev seminar, mis kestab 11.30-13.00. Ja iga jumala kord on seal 15-18 inimese ringis, kellest 2-3 raudselt oma toidupaki, olgu selleks siis võileib, plasttopsis salat, pitsalõik või mõni muu hõrgutis, lahti harutavad ja isukalt manustavad. Ühel tüdrukul on alati termos kaasas, millest ta siis kogu loengu vältel omale pisikesse topsi kuuma jooki serveerib. Mitmed ülejäänud lutsutavad pulgakomme, haukavad müslipulki, närivad õuna vms. Ma tõesti ei saa aru, miks see kõik seminariruumis peab toimuma?!? Mind see häirib. Mitte niivõrd isegi sellepärast, et mul endal ila suunurka tekiks sellest (sest õnneks olen ma enne seda oma hommikusöögi söönud), vaid sellepärast, et see tundub harjumatu ja asjakohatu.
Kord me arutasime seda teiste eurooplastest vahetusüliõpilastega ka, ja nad leidsid, et nende jaoks on see sama imelik. Ju siis pole söögi loengusaalist väljajätmine päris nõuka kasvatuse pärand ainult! Küsisime huvi pärast ka ühelt esmakursuslasest kanada tüdrukult, et mis on selle põhjus, et loengutes süüakse. Ta oli esmalt üllatunud, et see tema jaoks täiesti tähelepandamatu tegevus meie tähelepanu äratas. Ta ütles, et tema sööb ka vahel loengus, kuna tal pole piisavalt pikka loenguvaheaega. Okei, see tundub õigustatav, kui sul ei ole muud aega, sest sööma me ju ometi peame. Sama mulle ei ole jäänud muljet, et minu seminarides see päris ajapuudusega selgitatav on. Vahetult peale loengut olen ma mõnda neist samadest inimestest SUBis (Student Union Building, kus kõige muu tudengeile pakutavate teenuste kõrval on nii mitmeid kiirtoitu pakkuvaid lette kui ka selliseid nurgakesi, kus tudengid ise oma kaasavõetud toitu mikroahjus soojendada saavad ja pärast süüa saavad) niisama tšillimas või siis JÄLLE söömas näinud. Nii et teinekord paistab see lihtsalt sissejuurdunud harjumus, isegi rituaal, aga mitte möödapääsmatus.
Minu jaoks on söömine mõnus tegevus, millega mulle ei meeldi kiirustada, vaid tahaks hetke nautida. Söömine loob sageli meeleolu, sellist kodust meeleolu, vaba õhkkonda. Kui nüüd keegi ütleks mulle, et ta sööb seminaris, kuna see aitab lõdvestunud atmosfääri luua, siis seda ma usun. Aga kas seminariõhkkond peab tingimata meenutama koduatmosfääri, kus lisaks sellele, et keritakse põlved lõua alla (ja seda juhtub mõnega alati!) või vedeletakse üle kahe tooli (huvitav, miks mõni lihtsalt jalgu lauale ei viska?? - kodus ju ikka viskad jalad teinekord diivanilauale) ka midagi nositakse? Mul tekib selle peale mõte, et aga mis siis, kui minu õdusat atmosfääri looks näiteks kassi süleshoidmine ja silitamine? Kas ma siis võiks vabalt oma kiisu alalõpmata seminari kaasa vedada?
Kord me arutasime seda teiste eurooplastest vahetusüliõpilastega ka, ja nad leidsid, et nende jaoks on see sama imelik. Ju siis pole söögi loengusaalist väljajätmine päris nõuka kasvatuse pärand ainult! Küsisime huvi pärast ka ühelt esmakursuslasest kanada tüdrukult, et mis on selle põhjus, et loengutes süüakse. Ta oli esmalt üllatunud, et see tema jaoks täiesti tähelepandamatu tegevus meie tähelepanu äratas. Ta ütles, et tema sööb ka vahel loengus, kuna tal pole piisavalt pikka loenguvaheaega. Okei, see tundub õigustatav, kui sul ei ole muud aega, sest sööma me ju ometi peame. Sama mulle ei ole jäänud muljet, et minu seminarides see päris ajapuudusega selgitatav on. Vahetult peale loengut olen ma mõnda neist samadest inimestest SUBis (Student Union Building, kus kõige muu tudengeile pakutavate teenuste kõrval on nii mitmeid kiirtoitu pakkuvaid lette kui ka selliseid nurgakesi, kus tudengid ise oma kaasavõetud toitu mikroahjus soojendada saavad ja pärast süüa saavad) niisama tšillimas või siis JÄLLE söömas näinud. Nii et teinekord paistab see lihtsalt sissejuurdunud harjumus, isegi rituaal, aga mitte möödapääsmatus.
Minu jaoks on söömine mõnus tegevus, millega mulle ei meeldi kiirustada, vaid tahaks hetke nautida. Söömine loob sageli meeleolu, sellist kodust meeleolu, vaba õhkkonda. Kui nüüd keegi ütleks mulle, et ta sööb seminaris, kuna see aitab lõdvestunud atmosfääri luua, siis seda ma usun. Aga kas seminariõhkkond peab tingimata meenutama koduatmosfääri, kus lisaks sellele, et keritakse põlved lõua alla (ja seda juhtub mõnega alati!) või vedeletakse üle kahe tooli (huvitav, miks mõni lihtsalt jalgu lauale ei viska?? - kodus ju ikka viskad jalad teinekord diivanilauale) ka midagi nositakse? Mul tekib selle peale mõte, et aga mis siis, kui minu õdusat atmosfääri looks näiteks kassi süleshoidmine ja silitamine? Kas ma siis võiks vabalt oma kiisu alalõpmata seminari kaasa vedada?
Comments
õppeasutus ei tee teist nägugi ega kehtesta vastavaid reegleid. Kas siin on siis omakorda see taust, et haridus-süsteem on omas suures liberaalsuses kaotanud adekvaatsustaju ning alates põhikooli õppekorraldusest kehtib maksiim, et õpilasel on "õigus" õpetajat mõnitada ja tollel pole mingit variantigi end valitud viisil kehtestada? Ma ei kujuta ette, et näiteks Tartu Ülikooli loengus rahvahulgad avalikult toituks. Lektor kõnniks selle peale lihtsalt minema... Nii et jah, kultuurierinevused on olemas.
Möödunud suvel külastasin aktiivselt Edinburghi Filmifestivali ja olin samuti frustreeritud: kommertskino, mis oma saale festivalile kasutada andis, mõistagi pakkus publikule igasugu krõbuskeid ja jooke. Kui ka valdav osa publikust mõistis end ihu ja hingega kunstielamusele pühendada, siis ometigi leidus häriv vähemus, kes võtsid väärtfilmi ajal nõuks kaloreerida. Tegu oli Rootsi filmiga ja kalorinarkomaanideks olid samuti Rootsi pubekad, kes muidugi ka vales kohas püüdlikult naersid. :-(
Tundub, et ka hariduse omandamine pole ammu enam pelgalt hariduse pärast (või ons see kunagi seda olnudki?), vaid tihti on palju olulisem, mis sellega kaasas käib - üliõpilaskultuur, milles on oma osa aina rohkem igasugu kommerts- ja popkultuuril.
Samas vestlusest ühe saksa noormehega just eile jäi kummitama ka tema väide, et Saksa ülikoolides küll reeglina loengutes ei sööda, kuid see-eest on tavapäraseks saamas oma koerte ja laste loengusse kaasatoomine. Ma saan täiesti aru, et paljudes riikides on probleemiks lastehoiu korraldamine, mistõttu sülelastega tudengeil tuleb teha valik - kas tuua laps loengusse või lükata kooliskäimine edasi. Nii et siin paistab probleem ulatuvalt palju sügavamale, kui muutunud ülikoolikultuur. Aga koerad???