Otsade kokkutõmbamised
Püha müristus, kus alles sajab! Juba kolmadat päeva ladistab vihma. Paistab, et kõik see sügistalvine vihm, mis normaalsesse Victoria sügisesse peaks käima ja millest sel aastal on mingi ime kombel pääsetud (sest olgem ausad - kuni novembri lõpuni oli ilm enamasti kui varasügis Eestis!), on nüüd täiega kohale jõudnud. Kampustevahelistest muruplatsidest hakkavad järved saama. Jänestest on kahju - need vaesekesed peavad seal nüüd ligunema samal ajal kui mina vähemalt toas saan istuda. Huvitav, kuhu neil varjuda on?
Eile oli viimane loeng ja kui ma end nüüd kohe kokku võtan, siis selle nädala lõpuks saab kõigi koolitöödega ühele poole ja mul jääb veel viis päeva, et Victoriast rõõmu tunda. Viis viimast. Jajah. Nuuks. Leidsin viimaks kamba välkareid, kes Whistlerisse suusatama lähevad, nii et nüüd on otsustatud, et lähen ikkagi kolmeks päevaks Whistlerisse. Ja sealt siis juba otse lennukile ja tagasi Helsingisse! Ma ei julge isegi päris ette kujutada, kuidas see logistiliselt välja kukub - kogu oma pagasiga siit Victoriast minema hakata. Sada, no olgu, mitte sada, aga kümneid kordi küll, tuleb ümber istuda busside ja praamide ja lennukite vahel. Košmaar. Aga noh, eks teeb ära kuidagi. Alati on tehtud.
Nii et Whistler siis jah ees. Täitsa uskumatuna tundub, et see tuleb! Kolm päeva küll vaid, aga ma olen väga õnnelik sellegi üle. Ma olin lootuse juba kaotanud, et leian inimesi, kellega koos sinna minna. Üksi ju ei lähe - on niivõrd palju kallim ja mäesuusatamiseks on ikka seltskonda vaja. Whistleri suusahooaeg algas 22. novembril juba, nii et loodetavasti on seal detsembri keskel piisavalt lund ja mõnus talveilm. Tuleb ju ennast talve sisse elada :) Javi, rõõmust lausa üle voolamas, kirjutas täna, et Tampere on viimaks paksu lumekihi all ja nüüd tuleb suusad keldrist välja võtta ja otsemaid metsa. Ilusat talveilma ootan pikisilmi isegi.
Eile oli viimane loeng ja kui ma end nüüd kohe kokku võtan, siis selle nädala lõpuks saab kõigi koolitöödega ühele poole ja mul jääb veel viis päeva, et Victoriast rõõmu tunda. Viis viimast. Jajah. Nuuks. Leidsin viimaks kamba välkareid, kes Whistlerisse suusatama lähevad, nii et nüüd on otsustatud, et lähen ikkagi kolmeks päevaks Whistlerisse. Ja sealt siis juba otse lennukile ja tagasi Helsingisse! Ma ei julge isegi päris ette kujutada, kuidas see logistiliselt välja kukub - kogu oma pagasiga siit Victoriast minema hakata. Sada, no olgu, mitte sada, aga kümneid kordi küll, tuleb ümber istuda busside ja praamide ja lennukite vahel. Košmaar. Aga noh, eks teeb ära kuidagi. Alati on tehtud.
Nii et Whistler siis jah ees. Täitsa uskumatuna tundub, et see tuleb! Kolm päeva küll vaid, aga ma olen väga õnnelik sellegi üle. Ma olin lootuse juba kaotanud, et leian inimesi, kellega koos sinna minna. Üksi ju ei lähe - on niivõrd palju kallim ja mäesuusatamiseks on ikka seltskonda vaja. Whistleri suusahooaeg algas 22. novembril juba, nii et loodetavasti on seal detsembri keskel piisavalt lund ja mõnus talveilm. Tuleb ju ennast talve sisse elada :) Javi, rõõmust lausa üle voolamas, kirjutas täna, et Tampere on viimaks paksu lumekihi all ja nüüd tuleb suusad keldrist välja võtta ja otsemaid metsa. Ilusat talveilma ootan pikisilmi isegi.
Comments