Viimased peod, viimased äratundmised ja omaksvõtmised

Ühes sellega, et koolitöö ühele poole saab, käib nüüd kaasas ka see, et peetakse viimaseid pidusid ja jäetakse hüvasti.

Esmalt oli vene tüdruku Svetlana sünnipäev/soolaleivapidu reedel. Muud rahvast sel mingil põhjusel polnudki, kui venelased ja kanadalased ning räägiti vene ja inglise keelt. Ja mingil huvitaval põhjusel olid kolmel inimesel seltskonnast Eestiga seoses positiivsed assotsiatsioonid - ühe vanaema oli eestlanna, teine oli kunagi eesti noormehesse armunud ja kolmas oli lihtsalt Eestis reisinud. Need on siis need sidemed, mis liidavad inimesi ühte ja teevad nad "omadeks" kaugel Kanadas :) Nostalgiat oli nii minul kui venelastel, kuna ohtralt sai kartulisalatit söödud ja White Russianit joodud. Ja siis see disko, kus ma sain aru, mis on slaavlaste tingimusteta kellegi omaks võtmise lahutamatu komponent. Kui sa oled seltskonnas "oma", siis on loomulik, et slaavi inimesed moodustavad kohe ühisrinde, kus blondil ja näiliselt üksikul tüdrukul nagu mina tantsuplatsil kiivalt silma peal hoitakse, et kuskilt kandist mingi ootamatu hädaoht ei ähvadaks. Jube naljakas, aga oli selge, et meie grupil tekkis ettekujutus minust on kui õrnast ja naiivsest plikakesest, kes võib silmist lastes ohtu sattuda. Neil ei tulnud nagu mõttessegi, et tegelikult olin ma seal kõige vanem ja iseseisvam enese eest hoolitsema... Sama tunne tuli, kui kunagi Türgis pidudel, kus meie grupi türgi poisid kullipilgul kõiki sissetungijaid takseerisid, kusjuures neil oli silmnähtavalt neist tantsulkadest tookord kopp ees, aga koju minna ja meid valveta jätta ka ei saanud :) Ei, ma pole üldse feministlikult või mingil muul moel solvunud, vaid ma leian, et see on nii armas, kui võetakse niimoodi tingimusteta omaks.

Ja kuigi laupäeval sai suure vaevaga ja peavalus tõustud, siis Dim Sumi, kuhu Larry meid kutsunud oli, pidin ma ikka kogema. Dim Sum on rikkalik hiina lõunasöök, mille nautimiseks võetakse piisavalt aega. Kuna aega üldiselt pole, siis tuleb see tänapäeval peamiselt vaid nädalavahetustel kõne alla. Läksime palju kiidetud Golden Citysse, kus septembris oli ka välkarite esimene ühine sööming olnud, aga kui tookordne õhtusöök meenutas üldjoontes varasemaid hiina restorani külastusi Saksas, Eestis või Soomes (kuigi toidud on siin ikkagi huvitavamad ja maitsvamad mu meelest), siis lõunasöök oli hoopis midagi muud. Usaldasime Larry professionaalsust hiina toidu alal ja lubasime tal tellida kõike, mida tema arvates maitsta tulnuks. Üsna huvitavaid visuaalseid ja maitseelamusi oli seal, aga ma proovisin julgelt kõike, ka paneeritud kanavarbaid :D

Õhtul aga oli minu õppejõud kõik meie antropoloogia kursa inimesed enda poole kutsunud, et vabas atmosfääris semestri lõppu tähistada. Meil oli ohtralt maitsvat sööki ja punast veini, nii et õhtu kujunes mõnusalt pingevabaks. Nii teistmoodi on olla samade inimestega koolivälises õhkonnas. Kõik see asisus ja stress on ühtäkki kadunud ja näed, kuidas rollimängust astub välja tõeline inimene - humoorikas ja veider ja vahel kuskilt katki ja armas... Ma adusin seda varemgi, et meil on seal antro seminaris üks väga lahe kamp koos, aga kunagi varem ei kadunud see asjalikkuse koorik. Tõenäoliselt paistavad need inimesed nii põnevad ja avastamisväärsed isiksused ka seetõttu, et me oleme nii erinevas vanuses ja elupagasiga. Nüüd on kahju, nii kahju, et ma lähen ja ei ole võimalust enam õppida neid inimesi tundma kui lihtsalt inimesi...